Iain M. Banksi raamatus „Mängur” („The Player of Games”, 1988) on stseen, kuidas keset üht suhteliselt keerukat mängu tõstab mängur pea ja piidleb vastast, olles just aru saanud, et sel puudub igasugune võimalus võita. Et too muudkui kombineerib entusiastlikult ja nii edasi, aga tegelikult on ta juba vältimatult kaotanud.
Umbes selline tunne on mul Eesti ühiskonda jälgides. Ainult selle vahega, et meie kaotus pole vältimatu – kui ma nii arvaks, siis ma seda ei kirjutaks, sest milleks pidada mõttetut võitlust?
Ma tegelikult loodan ka, et suvesidki tuleb lisaks. Suvesid siis selles mõttes, et elul pole väga vigagi ja on vähemalt illusioon, et kõik kestab edasi.
Ent väga võimalik, et see suvi, mil meil on siin suhteliselt rahulik tänu – jah, kõlab julmalt, aga nii on! – Ukrainas toimuvale sõjale, on viimane omataoline.
Mul on üks hea sõber, kirjanik ja tõlkija, kes loeb mu artikleid ja teinekord kommenteerib, et ta hääletab endiselt refi poolt. Vaatamata sellele, et ta peaks just eriti teravalt tunnetama, kuidas refi rotid teda vaenavad. Tema on, muide, see, kelle killu ma mõni aeg tagasi ära tõin: et täitsa hea on istuda soojas toas ja vaadata, kuidas neeger väntab läbi lume talle süüa tuua.
Arvasite juba ära, kuhu ma välja tahan jõuda? Töö eest otsustas ref talle vähem maksta (vt loometoetusi) ja toasoojaga saab sel talvel olema pehmelt öeldes kahtlane. Ma jälgin juba teatud morbiidse huviga, kaua ta veel refi toetab…
Energiapoliitikaga oleks justkui kõik selge. Me laseme end lüpsta räkitil, mille peale… ma ei tea – isegi maffia kuuldavasti väldib liiga läbinähtavat röövimist. Nord Pooli laadsed alasti koorimist – müüd neile ja ostad kallimalt tagasi – harrastavad nõrgemate peal vaimselt vähearenenud koolipoisid. Ja Eesti riik refi juhtimisel oma kodanike kallal.
Muidugi ei tohi unustada CO2 kvooti, millega oli ka kõik algusest peale selge – lisamaks, mis on ehitatud nii, et peab kinni jooksma. Ja taas tuleb korrata ja korrata, et me siin ei saa suhtuda nii, nagu lõunapoolsetes maades, et mis see talv ära ei ole. Ja püüdkem ometi aru saada, mida tähendab meie elektrihinna valguses, et Rootsi tõmbab tuumajaamade võimsust alla, sest odavat elektrit on liiga palju.
Ühesõnaga, meie – eestlased kui rahvas – oleme korraldanud enda valitsemiseks rehepapiliku vähempakkumise – kellel on kõige ilusam jutt. Meil seisavad ees rasked aastad, sest kilplased on meid nurka värvinud ja kuigi mõned otsused (näiteks Nord Poolist lahkumine ja CO2 kvoodi karutagumikku saatmine) nõuaksid vaid julgust, tuleb varem või hiljem taastada saamatu soperdamisega põhja lastud energiamajandus.
Või ei tule kah – alati võib Maailm või Ajalugu meile pankroti välja kuulutada. Ka targad ja suured rahvad kipuvad muudkui kaduma, saati siis saamatud lollpead…
Ja nagu telepoes – see ei ole veel kõik! Üks teatud tegelane hoiatas kahe kuu eest nakkushaiguste järsu kasvu eest ja oleks peaaegu lintšitud. Läks, nagu ta ennustas, aga lintšijad kilavad häbenemata järgmise neile mitte meeldiva arvamuse kallal – vähimatki hoolimata reaalsusest. Neile lihtsalt ei meeldi.
Läheme edasi – samasuguse morbiidse huviga jälgisin kevadest peale, millal koroonaplaat jälle käima tõmmatakse. Noh, teate küll, enam ei julge arstid – või täpsemalt mitte arstid selle sõna algses tähenduses, vaid inimeste kannatuste arvel rikastuda üritav valges kitlis seltskond – nii avalikult, nagu omal ajal näiteks Šveitsis katkusurnute tolmu kirikus laiali puhudes, aga muster on sama – hirmutada, külvata paanikat, puhuda mõõdutundetult suureks omale sobivad teadustulemused ja halada „õigesse haigusse” surnute kohal, ignoreerides teisi.
Ja teatud mõttes sobituvad täpselt samasse mustrisse katsed kaotada süütuse presumptsioon. Pole oluline, et jutt on ühest spetsiifilisest kuriteoliigist, meeste poolt naiste vastu suunatud vägistamistest-vägistamiskatsetest. Palju hullem on, et tihti veel nõuka-aegsete diplomitega seaduseväänajad – lihtsalt järgmine kildkond parasiite ühiskonna turjal – näivad tundvat nostalgiat – sellised ajad olid! Ajad, kui inimene oli a priori süüdi, algasid Venemaal peale bolševike mässu ja kestavad seal sisuliselt tänini. Ma tõsiselt soovitan saata sinna kõik, kel tuleb mõte asuda süütuse presumptsiooni kallale!
Ja mustrisse sobib ka vinduv sõda Ukrainas – juba on näha, et asjad kipuvad minema halvast veel halvemaks, aga see on omaette pikem jutt.
Ühesõnaga – sel suvel saab veel grillida ja justkui midagi väga hullu polekski.
Ainult et me oleme vaimselt hapnenud. Keskmine valija ei suuda mõista, et energiahindade röögatu tõus on tema valitud valitsejate saamatuse, hoolimatuse ja omakasupüüdlikkuse tulemus. Nagu ka kappav inflatsioon. Ma siiralt ei kujuta ette, kui palju seda keskmist valijat veel peksma ja mõnitama peab, enne kui ta aju käivitab.
Keskmine valija ei näi kuidagi suutvat hoomata, et ajaloolisel skaalal võimatult leebest ja mittetapvast epideemiast väljapongestatud eriolukord koos põhiseaduslike õiguste piiramisega ja katsed teatud ideoloogiliselt „kuumade” teemade varjus murendada vaba ühiskonna esmaseid, aastatuhandeid aktsepteeritud aluspõhimõtteid on üks ja sama asi – aitab demokraatiast ja inimõigustest, elagu orjandus!
Aga meie grilligem. Kandkem lühikesi pükse sokkide ja sandaalidega. Kohtugem inimestega, enne kui see jälle „hoolimatuskuriteoks” kuulutatakse. Nautigem palavust, sest selleks, et me endiselt normidesse mahuksime, tõmmatakse sel talvel eluruumide lubatav alamtemperatuur 12 kraadile. (Noh, teate küll: Tšornobõlis tõsteti pärast plahvatus kordades lubatud kiirguse norme, Tallinnas muudeti ummiku definitsiooni, et neid paberil vähem oleks – seda see nõukapäine seltskond oskab…)
Muide, tõenäoliselt tulevad millalgi aasta lõpus mingid leevendused. Noh, et haugimäluga valijal tekitada ta kaheneuronisse ajusse seos, et temast ikka hoolitakse… Eks see ole jälle see koht, kus valimiskastide juures saab valida päris lootuse või tühjad lubadused ja rahvusliku enesetapu.
Elame-näeme. Aga seni nautigem viimast suve!
Ats Miller, kirjanik ja kolumnist
