Niisugust nähtust nagu progress ei ole ei universumis, planeedil Maa ega elu kestmisel Maa peal olemas.
Kõigil rahvastel ajaloo algusest on olnud religioonid ühiskondade korrastatud püsimiseks.
Marksism on esimene üleilmselt võimule pürgiv ideoloogia, mis Jumala täielikult välistab ja asub inimeste maailma progressimarssidega ümber kujundama.
Kõrgustesse pürgivate tuhande aasta vanuste katedraalide ülim ilu ja korrastatus väljendab neid ehitanud inimeste tõetunnetust, aukartust elu, loodu ja looja ees. Tänases läänemaailmas oleme seda kõike lõplikult kaotamas. Pariisi jumalaema katedraali endisel kujul taasavamise pidustusi turvas 6000 politseinikku, sest tänane Prantsusmaa on juba olemuslikult üks täiesti teine maailm. Rahvusetu, religioonitu, tulevikuta? Mis saab läänemaailmast ja tema inimestest edasi??
Meie universum on ülimalt korrastatud
Eesti astrofüüsikute töögrupp akadeemik Jaan Einasto juhtimisel avaldas esimesena teadustöö universumi kärgstruktuurist ja tumeainest.
Jaan Einasto: „Üks meie universumi kõige olulisemaid ja fundamentaalsemaid omadusi on see, et elu tekkimine siin sai võimalikuks. On päris selge: peale tavapärase materiaalse maailma on väga oluline osa informatsioonil. Peale aine ja tumeaine eeldab universumi kriitiline tihedus veel lausa 70% millegi olemasolu, mis ei ole päris mateeria liik, seda nimetame me praegu tumeenergiaks.“
Elu – see on aine pluss informatsioon. Nii võikski defineerida. Kõikehõlmav globaalne informatsioon võibki olla see, mida võib mingis mõttes nimetada Jumalaks.
Meie universumi selline ülim korrastatus tähendab, et niisugust nähtust nagu progress, ei ole universumis olemas. Aga seda ei ole ka Maa peal. Ei eluta ega elusloodus ei progresseeru. Kõik süsteemid nii eluta kui elavas looduses, universumis, päikesesüsteemis ja Maa peal pürgivad maksimaalselt korrastatud ja miinimumini viidud entroopiaga tasakaalustatuse poole. Korrastatud, tasakaalulise struktureerituse printsiip on universumis universaalne.
Elus looduses Maa peal nii taimede kui loomade maailmas toimub kohanemine optimaalse tasakaalustatuse printsiibil. Inimpopulatsioonid läbivad etnogeneesi protsesse loomulikus olukorras samal printsiibil, korrastatud etnoste tekke suunal.
Inimühiskonnast ja progressist
Inimühiskonna põhimõtteline vahe ülejäänud loodusega on see, et ta suudab ise oma tasakaalulist struktureeritust häirida. Inimühiskond jõuab kergesti olukorda, kus ta hakkab väitma, et ajalooliselt kujunenud tasakaaluline struktureeritus tuleb progressi nimel lõhkuda – seda on asunud tegema marksistlik ideoloogia.
Marksismi märksõna ongi progress, maailmaajaloolise progressi suund, mida väidab teadvat mõni esilekerkinud teooriarühmitus. Inimene kui mõtlev ja seega teooriateks võimeline olend on suuteline progressiteooria ainuõigeks kuulutama ja asuma selle nimel uut maailmakorda rajama jõuga, õigustatud vägivallaga ja ühiskonna ajaloolist tasakaalustatud struktureeritust maha lõhkudes. Kui uue „progressiivse maailmakorra“ rajamist on ka varasemas inimkonna ajaloos toimunud, siis lokaalsetes mastaapides. Üleilmsesse keerisesse paiskus inimkond selle mõjul seoses marksismiteooria loomisega. Selle praktikad on olnud vene bolševism, hiina maoism jt.
Religioonid on olnud kõigil rahvastel aegade algusest
Teoloog Uku Masing: „Inimesed ja ühiskonnad vajavad religioone korrastatuse püsimiseks.“ Tähendab religioonid ja Jumala tunnistamine kõigi rahvaste poolt ajaloo algusest on olnud loomulik ja möödapääsmatu.
Inimene on esimene looduse loom, kellel on abstraktse mõtlemise võime ja vastavalt vaba tahe. Seda ei piira põhimõtteliselt mitte miski. Saksa filosoof Friedrich Nietzsche üliinimene võibki põhimõtteliselt mõelda, tahta ja teha kõike. Inimene ei saa aga põhimõtteliselt ise, s.o. sel samal mõtlemise tasandil oma tahet kontrollida – ei saa ennast parun Münchauseni kombel juuksetutti pidi mülkast välja sikutada. Hinnangu kriteerium peab asuma kõrgemal.
Selle ilmselge asjaolu mõistmine läbi ajaloo on tinginudki korrastavad religioonid, mis seavad inimeseülesed reeglid. Endast kõrgemal asuva substantsi, Jumala, tunnetamine ja tunnistamine on inimese loomulik seisund. Kui Immanuel Kanti moraalifilosoofia üks nurgakivi on kategooriline imperatiiv, põhimõtteliselt tõestamatu ja tõestamist mittevajav a priori kehtiv printsiip, siis selles väljendub inimese võime nii vastavaks tunnetuseks kui nõustumiseks sellega.
Marksism kui progressile marssiva ühiskonna teooria ja praktika
Esimene ühiskonnaideoloogia ajaloos, mis Jumala tunnistamise inimühiskonna käsitlemisel, vastavalt tasakaalustatud korrastatuse printsiibi täielikult välistanud on, on marksism. Karl Marxile kuulub sentents: „Kõik, mis eksisteerib, väärib hävingut“.
Marksism tõi sisse progresseeruva ühiskonna mõiste, inimühiskondade progressile marssimise tõemonopoli omava revolutsioonilise „valgustatud väesalga“ (partei) juhtimisel. See on privilegeeritud inimgrupi poolt juhitav sunniviisiline marss „progressile“. Väidetav „tõemonopol“ annab sellisele väesalgale väidetava teadmise „progressi“ suunast ning vastavalt absoluudini ulatuva õiguse ja võimu.
See on osutunud inimkonna ajaloo suurimaks valeks ja vägivallaks. Marksismiga algas kohutavate kataklüsmide ajajärk maailma ajaloos. Punabolševism Venemaal, kümnete miljonite surma saatmine ja Tsaari-Venemaa kollaps. Sama kordus esimees Mao Hiinas, samuti Kambodžas jm. Peeter Espak nimetab „marksismist-kommunismist tulenevat maailmarevolutsiooni valgustusliku liikumise nime all otse põrgust maa peale paradiisi ehitama kippuvaks utoopiaks“.
Neomarksism sündis Frankfurdi marksistlikus koolkonnas 20. sajandil. Herbert Marcuse jt arendasid marksismi kui inimese ja inimühiskondade allutamist ja piirideta hegemoonia kehtestamist nende üle oluliselt edasi. Võttes inimeselt ära ja lagundades alusidentiteedid – sooline, pärilik (perekondlik), rahvuslik, religioosne (hingeline) identiteet – saab inimese muuta iseseisvalt mõtlevast vabast olendist juhitavaks järjepidevuseta inimmassi üksikelemendiks.
Alusidentiteetide kaotamise üks peamisi eesmärke on lõplikult lagundada perekond. Perekond, mis on niisama vana kui inimkond, aga on etnogeneesis kujunenud etnose alusüksuseks, suudab teatavasti parimal viisil igasugusele, sealhulgas ideoloogilisele, survele vastu seista. Perekonna sees hoiti Eestis Stalini ajal alal rahvuse mälu, põlvkondade kokkukuuluvus ajas ja mis eriti oluline, inimlik armastus.
Neomarksismi poolt eesmärgiks seatud piirideta hegemoonia inimese ja ühiskondade üle välja arendamisel Frankfurdi koolkonnast alates on tegutsenud väike inimgrupp, nn maailmadirektorid, uut maailmakorda, NWOd, luues – miljardärid George Soros, Klaus Schwab, Bill Gates jt. Vastavalt on tänaseks suudetud peale perekonna ründamise erinevate (sealhulgas sõjaliste) kriiside tekitamisega liikuma lükata tohutud immigratsioonimassid arenenud lääneriikidesse, et tekitada neis lõpptulemusena identiteeditu kildudeks löödud sidususeta inimhulk. Teatavasti on eelnevalt tänaseks juba oluliselt suudetud lõhkuda lääne inimeste sooline identiteet ja perekond.
Loodetakse, et tekitatud uus inimmass on probleemideta juhitav ühtsest maailmakontorist. Seekord, 2025, oli Davosis välja mõeldud veel üks uue maailmakorra lahendus, mida nimetatakse “planeedi ühisvaraks” (planetary commons). Davose suurt lähtestamist juhtiv üksus on arvamusel, et teatud keskkonnakatastroofist tuletatud “ühisõiguste” tõttu oleks põhjendatud tervest maailmast „ühtse kolhoosi“ moodustamine. Ei saa märkimata jätta, et covid-pandeemia sellise olukorra tekitamiseks on juba ära proovitud.
Kuid see, uus ühtne maailmakord, on olemuselt saatanlik plaan, mis on vastuolus kogu senise ajaloo inimühiskondade püsimise praktikaga, see ei saa lõppeda millegi muu kui katastroofiga.
Lõpetuseks
Inimese alusidentiteedid – see on korrastatud informatsioon, ilma milleta inimühiskonnad pole võimelised stabiilselt ja püsikindlalt toimima. Inimühiskonna korrastatus on selle püsimise kategooriline tingimus. Jumala, inimeseülese substantsi tunnistamine inimesest kõrgemal asuva tõe kriteeriumina on see, ilma milleta inimühiskonnad pole ajaloo vältel võimelised olnud stabiilselt ja püsikindlalt toimima.
Nende kahe printsiibi järgimine on tuhandete aastate jooksul tunnetatud ja ära proovitud elamise viis inimesena Maa peal. Seda saab parimal viisil väljendada suure eurooplase Albert Schweitzeri sõnadega: „Aukartus elu ees“.
Ülla Vähk