[soundcloud url=”https://api.soundcloud.com/tracks/291101233″ width=”100%” height=”100″ iframe=”true” /]Austraalia valitsus tahab võtta vastu uue asüüliseaduse, mille kohaselt ei lubataks ühelgi paadipõgenikul, ka neil, kellel on õigus asüüli saada, enam riiki jääda.
Peaminister Malcolm Turnbull ütles möödunud pühapäeval öelnud ajakirjanikele, et „Austraalia uks on suletud nende ees, kes kavatsevad siia saabuda paadiga inimsmugeldajate abil”. „See absoluutselt vankumatu ja ühemõtteline signaal peab olema selgelt ja valjuhäälselt kuulda,” rõhutas valitsusjuht.
Ühtlasi kavatseb saareriik võtta paadipõgenikena saabunutelt igaveseks õiguse riiki saabuda turistina, äritegevusega seoses või isegi Austraalia kodaniku abikaasana. Seaduseelnõu jõuab parlamenti järgmisel nädalal, lubas Turnbull.
Austraalia on ka varem paistnud silma resoluutse pagulaspoliitikaga, paigutades paadipõgenikke nende staatuse selgitamiseni ootelaagritesse näiteks Nauru saarele ning mitte lubades selgitamata eesmärkide ja staatusega isikuid ohustama oma tsiviilelanikkonda. Võib väita, et kui Euroopa Liit oleks niimoodi käitunud pagulaskriisi algusest käesoleva ajani, oleksid olemata Kölni ja Nizza kuritööd.
Aastateks Eestist Saksamaale oma perega elama siirdunud Marianne Suurmaa kirjeldab oma raamatus “Minu Saksamaa:kirju lapitekk” (Petrone Print, 2016) aga olukorda, kus Saksamaalt on viimaste aastate jooksul lahkunud sadakond tuhat sakslast, kes on valinud uueks elukohamaaks Austraalia. Need on noored, haritud ja ettevõtlikud sakslased, kes võinuksid oma maale ja riigile palju anda…
Soov jätkata oma elu kohas, mis suudab paremini tagada nende tõekspidamiste, väärtushinnangute ja vaba eneseteostuse realiseerumise, on aga suurem.
Samasugused suundumused iseloomustavad paraku ka teisi, majanduslikult viie rikkama riigi hulka kuuluvaid Euroopa Liidu maid.
Aare Pällin
FOTO: Merkeli vastane pikett Toompeal augustis 2016