Poliitanalüütikud selgitavad, et paljud survegrupid, nagu kliimavõitlejad, LGBT, radikaalfeministid, antifašistid jne, on üldjuhul suuruselt ja mõjult marginaalsed, kuid agressiivsuse ja lärmakusega tekitavad nad tunde, nagu oleksid nad kõikjal – ja nii asuvad nad protsesse juhtima ning narratiive kujundama.
Eraldi tuleb peatuda feminismil, mis praeguses kuues, sealhulgas ka Eestis, on pigem radikaalfeminism: agressiivne, laiutav, hävitav ja konflikte õhutav, ja see on täitnud kogu avaliku, sealhulgas ka meediaruumi. See, mida levitavad võimuerakondade ja üldse kõigi liberaalsete ja vasaparteide naispoliitikud, ei ole naisõiguslus, see on radikaalfeminism, mida juhib kitsas seltskond naiskomissare koos naisrünnakrühmlastega.
Eestis on rikutud liberaalne ühiskond ja seetõttu on äärmusfeminism saanud riiklikuks poliitikaks. Naisi üritatakse viia barrikaadidele ja hoida seal. Nii näiteks on juba aastaid teemana üleval nn sooline palgalõhe. Selle käsitlus jätab mulje, et kõik on teada, kes naistega sigatseb (laias laastus kesealine valge mees), aga kuidagi tegelike süüdlasteni ei jõuta ning konflikt õilmitseb edasi.
Radikaalfeminism märatseb just naiselikkuse, emaduse ja lastesaamise kallal, mida materdatakse, kaitstes samas abordiõigust, õigust sugu vahetada, õigust lapsi mitte saada jne – heaks kiidetakse kõik, mis pole naiselik, maha tambitakse see, mis on naiselik.
Igal juhul jääb mulje, et kogu “naistemaailm” on marksistliku revolutsiooni barrikaadidel (naised on uusmarksismi üks “kaitstavatest” proletariaadi asemel ning migrantide ja vähemuste kõrval). Tegelikult see nii pole, enamik naisi ajab “naiste asju” ega hooli ideoloogilisest võitlusest. Pilti jäävad äärmuslastest räuskajad.
Kuid on veel üks maailm ja see on tõelisteks naisteks jäänud konservatiivsete naiste oma – nemad võitlevad naiselikkuse, emaduse, laste, perede, traditsioonilise abielu ja meeste eest. Neid pole sugugi vähe, kuid radikaalfeministide üleolek jätab nad kahjuks esialgu varju.
Ometigi on läänemaailmas tohutult naisi, kes võitlevad konservatiivide poolel. Trumpi administratsioonis on palju hakkajaid naisi, noored kaunid naised reklaamivad MAGA-t, Inglismaal on naised lülitunud võitlusesse “Stop boats!” ehk massimigratsiooni vastu, noored naised kritiseerivad euroliidu struktuurides von der Leyenit jne – kõik see on leitav, kui veidigi sotsiaalmeedias “surfata”.
Ja naised on ka paljude “paremäärmuslaste” juhid, Itaalia peaministriks on Giorgia Meloni, kes on öelnud, et “olen naine, ema, kristlane ja itaallanna”. Põlissoomlasi juhib naine ja valitsuses on omajagu põlissoomlannasid. Eestiski on konservatiivses leeris palju naispoliitikuid.
Maailm muutub. Nüüd tuleb ka avalik ruum marufeministidelt tagasi võtta.
Ja lõpetuseks üks poliitanalüütiline ülevaade.
Feminism sündis ajal, mil naistel polnud valimisõigust, haridust ega majanduslikku iseseisvust. See oli õigustatud ja vajalik revolutsioon, mis tõi naistele põhivabadused ja võrdse võimaluse ühiskonnas osaleda. Kuid tänapäeval, vähemalt Lääne maailmas, on need eesmärgid täielikult saavutatud.
Tänapäevane häälekam osa feminismist on muutunud ideoloogiliseks jäänukiks, mis ei võitle enam võrdsuse, vaid ülemvõimu eest. Selle asemel et edendada koostööd meeste ja naiste vahel, on ta tekitanud süüdistusekultuuri, kus mehed on vaikimisi kahtlusalused ja naised “igavesti ohvrid”. Selline mõtteviis ei toeta enam õiglust, vaid süvendab lõhet sugude vahel.
Kui 20. sajandi feminism taotles võrdsust seaduse ees, siis 21. sajandi feminism keskendub tundeõiglusele. Naised peavad olema mitte ainult võrdsed, vaid ka täiesti kaitstud kriitika ja ebamugavuste eest. Selle tulemusel on kujunenud “turvaliste ruumide” kultuur, mis lämmatab sõnavabadust ja vastutustunde.
Perekond on iga ühiskonna tuum. Kui traditsiooniline soorollide jaotus asendatakse põhimõttega, et “iga erinevus on rõhumine”, kaotab ühiskond oma stabiilsuse. Laste kasvatamine muutub ideoloogiliseks väljalahinguks — isa roll marginaliseeritakse, ema roll politiseeritakse. Selle tagajärjel on Läänes sündimus langenud ja meeste sotsiaalne osalus vähenenud.
Paradoksaalselt on feminism muutunud võimupositsioonil olevaks ideoloogiaks, mis samas esitleb end ohvri rollis. See muudab ühiskondliku arutelu emotsionaalseks ja irratsionaalseks: kriitikat feminismi aadressil tõlgendatakse automaatselt misogüüniaks. Selle tulemusena kaob intellektuaalne ausus ja avalik debatt. Tänapäeva feminism ei ole enam vabaduse ega võrdsuse liikumine, vaid poliitiline projekt, mis kinnistab lõhesid ja nõrgestab ühiskondlikku sidusust.
Kui kunagine feminism tõi naised laua taha, siis tänapäevane feminism pöörab laua ümber ja nõuab kättemaksu.
Seetõttu võiks öelda, et feminism ei ole enam ajakohane — tema ajalooline missioon on täidetud, ning edasine areng peaks toimuma inimlikkuse, koostöö ja vastastikuse austuse pinnal, mitte lõputu süüdistamise kaudu.
Uued Uudised