Pederastiks nimetab noorautor ennast ise ja pole ka meil põhjust hakata talle vastu vaidlema. Alveri debüüdipreemia on üks õnnetu ettevõte algusest peale, esimene preemia läks 1990. aastal ja ilmselgelt poliitilistel põhjustel Valeria Ränikule, Venemaalt tulnud ja omal käel eesti keele selgeks õppinud skribendile, kelle loomingut sirvides jääb vaid kurvalt pead vangutada.
Olid sellised ajad, vaimustus kodustatud venelasest (sündinud Poprjänik) varjutas terve mõistuse ja esteetilise eneseväärikuse. Häbi, Kirjanike Liit, häbi. Ärge kunagi enam midagi sellist tehke, rikute kirjandusloos mitu lehekülge ära.
Sajandivahetusel oli preemia kõrghetk: Mehis Heinsaar, Jürgen Rooste ja Kalju Kruusa tulid selleks et jääda. Enne ja pärast on üldjuhul tegemist mingi arusaamatuse või jälkrõveda perverssusega. Ei ole õnne ei žüriil ega laureaatidel, paistab et ka terve mõistusega ei ole kõige paremad lood.
Allakirjutanu on korra olnud selles otsustavas seltskonnas, tulemus oli masendav, tänaseks põhjusega unustatud Taavi Jakobson. Otsustajad olid tuntud nimed, aga sellest ei olnud vähimatki abi. Palusin protokollida eriarvamuse.
Täna on hoopis teised lood, žüriisse sokutati juhuslikud isikud: Mirjam Parve (2023. aasta laureaat), Anett Pillmann, Mario Pulver, Heili Sepp ja Tiina Sulg. Kes need sellised on? Milles seisneb seos kirjandusega?
Guugeldamatagi on selge, et tegu on grupi homoaktivistidega, kes liidu ja kirjanduse maine peal lõbusasti liugu lasevad, et aga globalistlik kultuuri pilastamise poliitika kõrges kaares ventilaatorisse lendaks. Ja ta lendab.
Sõnum noorkirjanikele on saadetud, tehke ikka seda va pedeasja ja küll teile leidub ka väike stipp ja usinamatele kas Jaan Tatika või Alveri nimeline auraha. Midagi ikka, niipalju on žürii vaevanägemisest kasu, et nüüd me teame, see vihik on pervodele – ei osta, ei loe, ei laenuta.
Sven Sildnik