Eestis on tekkinud olukord, kus bürokraatia ei ole enam abivahend, vaid iseseisev takistuste süsteem. Lihtsad asjad, mis peaksid lahenema loogiliselt ja kiiresti, venivad, sest need liiguvad läbi mitme ametkonna, mitme kooskõlastuse ja mitme “mitte-minu-pädevus” vastuse. Kodanik ei suhtle enam riigiga otse, vaid rägastikuga, kus iga samm vajab järgmist luba ja iga luba omakorda uut ringi.
Süsteemi suurim probleem ei ole isegi aeglus, vaid vastutuse kadumine. Otsus ei sünni enam ühes kohas, vaid hajub laiali nii, et lõpuks ei ole enam ühtegi konkreetset inimest või asutust, kes ütleks selgelt: see on minu tehtud ja minu vastutus. Selle asemel tekib ahel, kus kõik osalevad natuke, aga keegi ei juhi tervikut. Kodanik jääb selle ahela keskele ootama.
Samal ajal on kontroll ja järelevalve muutunud väga efektiivseks. Riik suudab kiiresti kontrollida, võrrelda andmeid ja reageerida rikkumistele. See töötab. Aga kui sama inimene vajab lihtsat vastust, otsust või lahendust, siis sama süsteem aeglustub ja muutub kohmakaks. Tekib ebavõrdne pilt: karistamine liigub kiiremini kui aitamine.
Lihtsad toimingud ei ole enam lihtsad. Need on muutunud protsessideks, kus inimene peab ise teadma süsteemi loogikat, mitte vastupidi. Ta peab teadma, milline ametkond mida teeb, milline vorm kuhu kuulub ja miks üks süsteem ei suhtle teisega. Kui ta seda ei tea, siis ta jääb ootama või saadetakse tagasi algusesse.
Selline korraldus toodab pidevalt olukordi, kus inimene peab tõendama, selgitama ja uuesti esitama samu andmeid. Usalduse asemel on vaikimisi kahtlus. Ja kui iga samm eeldab tõestamist, siis ei ole tegemist enam teenindava riigiga, vaid kontrollsüsteemiga, kus kodanik on pidevalt tõendaja rollis.
Kõige problemaatilisem on see, et süsteem õigustab ennast ise. Menetlused, reeglid ja kooskõlastused muutuvad olulisemaks kui tulemus. Kui protsess on korrektselt läbi viidud, siis loetakse see õnnestumiseks isegi siis, kui inimene ei saa praktiliselt lahendust või peab ootama ebamõistlikult kaua. Tulemuse asemel hinnatakse vormi.
Selline bürokraatia ei teki juhuslikult. See kasvab kihiti, iga uus reegel lisab uue kontrolli, iga kontroll lisab uue sammu ja iga samm lisab uue vastutaja. Aja jooksul tekib süsteem, mis on küll formaalselt korrektne, aga inimlikus mõttes raske, aeglane ja kauge.
Nii tekibki pilt riigist, mis töötab hästi siis, kui on vaja kontrollida, aga halvasti siis, kui on vaja kiiresti ja selgelt lahendada inimese jaoks lihtne asi. Ja see vahe ei ole enam erand, vaid üha sagedamini korduv kogemus.
Rainis Lipstok