Intervjuus portaalile The European Conservative toob vabaduste ja õiguste eest seisva organisatsiooni Alliance Defending Freedom (ADF) tegevjuht ja jurist Paul Coleman välja karmi tõsiasja, et Lääs on kaotanud arusaama demokraatia tõelisest olemuses. Coleman ja ADF toetavad muu hulgas juba aastaid kohtuteed käinud Soome endist siseministrit Päivi Räsäneni, kellele esitati 2019. aastal nn vaenukõne paragrahvi alusel süüdistus Piibli tsiteerimise eest. Räsanen mõisteti esimeses kohtuastmes õigeks, kuid peaprokurör otsustas kaevata otsuse edasi järgmisse kohtuastmesse.
Intervjuus kõneleb Coleman väga avameelselt erinevates Euroopa riikides seadustatud vihakõne halvavast mõjust kogu ühiskonnale ja demokraatiale.
Päivi Räsäneni kohtuasja teise astme kohtuotsus peaks selguma hiljemalt 30. novembriks ja Coleman loodab, et ka see otsus saab olema õigeksmõistev. „Soome õigussüsteemis on süüdistajal võimalik otsus edasi kaevata. Minu ja teiste Briti juristide jaoks on see kummaline, sest teistsugustes jurisdiktsioonides ei ole selline asi võimalik. Süüdistaja mõtleb niisiis – me üritasime sind süüdi mõista, me ebaõnnestusime, aga õnneks on meil olemas piiramatud riigiressursid ja piiramatult aega, nii et me lihtsalt proovime uuesti. Ja kui ka teine kord ebaõnnestub, siis on võimalik veel edasi liikuda riigikohtusse. Selle kohta ma ütlen, et protsess ise muutub vaenukõne juhtumite puhul karistuseks, sest see [Räsäneni protsess] on nüüd kestnud üle nelja aasta ja ehkki riigil on piiramatud ressursid, siis eraisikul neid enamasti pole ja enda kaitsmine riigi vastu niivõrd pika perioodi jooksul on kurnav,“ ütleb Coleman.
Ta lisab, et süüdimõistva otsuse kaebavad ka nemad kindlasti edasi ja on valmis vajadusel minema välja kuni Euroopa Inimõiguste Kohtuni. Colemani sõnul ei ole sellised kohtuprotsessid Soomes sugugi nii tavalised ja soomlased on samuti imestunud, et niisugune asi üldse toimub. „Mina ei ole üllatunud. Tegemist on lihtsalt äärmuslikuma näitega juhtumitest, mida me viimase kümnendi jooksul igal pool Euroopas näinud oleme. Ja ma ei ole üllatunud, kuna Soomes on äärmiselt ebamääraselt sõnastatud subjektiivne vihakõneseadus, nii nagu ka kõigis teistes Euroopa riikides. Need seadused võimaldavad sedasorti protsesse, sest kui jätta viha ja solvamise mõisted täpselt määratlemata, siis on neid väga raske, kui mitte võimatu, defineerida, mis omakorda tähendab, et ideoloogiliselt tegutseva politsei või süüdistaja korral jõutaksegi välja sedalaadi kohtuprotsessideni.“
Küsimusele, miks on üldse Euroopa Liidus hakanud valitsused sõnavabadust seadustega piirama, ei ole Colemanil head lühikest vastust, kuid ta leiab, et üheks põhjuseks on sõnavabaduse devalveerumine Euroopas ja Läänes üldse. „Tegemist on trendiga, millele on lihtne näppu peale panna. Ülikoolides selgitatakse noortele inimestele – nn Z- ja Y-põlvkondadele – et rääkimine võib olla ohtlik, rääkimine on vägivaldne. [—] Teiseks probleemiks on see, et riik – jällegi üldlevinud muster kogu Läänes – peab oma rolliks kaitsta inimesi solvangute eest, alaealisi kahju saamise eest, ja nende meelest tekitavad sõnad kahju. Lisaks on riik hiljuti – jälle kogu Läänes – põhimõtteliselt otsustanud panna paika, mis on tõde ja mis mitte ning millist teavet meil on õigus saada ja millist mitte.“
Varasemalt on Coleman kirjutanud Päivi Räsäneni juhtumit kommenteerides, et Soomes toimuv võib kujutada endast alles sissejuhatust eelseisvale ning et enamik Euroopa riike tegeleb aktiivselt tsensuuri suurendamise, mitte vähendamisega. „Eurooplastele võib see tulla üllatusena, aga pea kõigis Euroopa riikides on sellised seadused olemas. Küsimus on vaid selles, kas nende abil luuakse sarnaseid olukordi nagu Soomes, kus see seadus on kehtinud juba pikka aega ja keegi siiani väga ei mõelnudki selle peale. Ja siis võeti ja mindi seadusega ühe vanaema vastu, kes postitas Twitterisse pilte paarist Piibli salmist,“ leiab Coleman. Tema sõnul on Euroopas selge suundumus sõnavabaduse jätkuvale piiramisele.
Lõpuks on otsustajaks politsei, prokurörid ja kohus, kuid lisaks sellele on kõik need nn vaenukõneseadused Colemani sõnul avatud suvalisele tõlgendamisele, mida kriminaalseadustikus niisugusel määral olla ei tohiks. „Iga seadust saab mingi piirini tõlgendada – isegi tuleb tõlgendada. Kuid vihakõneseadustega ei ole terminoloogia mitte ainult kehvasti defineeritav, vaid see on täiesti defineerimatu. Vihakõne kontseptsioon ise on seaduse seisukohast defineerimatu. Sest, mis on siis vihakõne definitsioon? Enamik üllitisi, mis sellest kirjutavad, ÜRO, EL, Euroopa Nõukogu, alustavad oma juttu sellega, et vihakõnel ei ole üheselt aktsepteeritud definitsiooni. Ka kõik need institutsioonid teavad väga hästi, et nii ebamääraseid termineid on väga raske defineerida. Seega on asi tõlgendamises, kuid kõik need seadused võimaldavad nii laialdast tõlgendamist just sel põhjusel, et need on nii ebamäärased.“
Colemani sõnul suureneb nõudlus tema organisatsiooni abi järele pidevalt. Rünnakuid sõnavabaduse vastu on üha rohkem. ADF on aidanud Ühendkuningriigis inimesi, keda politsei on vahistatud nn solvavate sotsiaalmeediapostituste eest. Samuti astuti vastu Saksamaa valitsuse plaanile keelata palvetamine abordikliinikute juures.
„Meil ei ole kombeks öelda, et sõnavabadus nende õigeksmõistvate otsustega võidab. Me ütleme, et sõnavabadus võidab siis, kui inimeste süüdistamine sel teemal lõpetatakse. Võib ju öelda, et süüdistus võeti tagasi, juhtum on lõpetatud, milles asi? Aga siin on mitu olulist momenti. Esiteks, protsess võib sageli kesta aastaid, sellele lisandub kümneid tuhandeid eurosid kaitsjatasudeks, tundide pikkusi ülekuulamisi politseijaoskonnas,“ selgitab Coleman.
Ta juhib tähelepanu ka asjaolule, et sellised protsessid on mõeldud teiste inimeste heidutamiseks – parem vaata ette, mida sa räägid, sest sa ju ei taha, et sinuga samamoodi läheks! „Nii et isegi juhul kui asi lõppeb õigeksmõistva otsusega, on sellel ikkagi halvav mõju. Ja ma julgen väita, et tegemist on tahtliku taktikaga nende poolt, kes tahavad tsenseerida, kes tahavad jahtida kõrgema profiiliga sihtmärke. Võit või kaotus ei olegi oluline, sest kohtuprotsess ise toob kaasa väga paljude inimeste enesetsensuuri.“
Colemani sõnul on demokraatia ja sõnavabadus lahutamatud, seega on praeguse tsensuurilainega otseselt ohus ka demokraatia. Kui inimestel ei ole võimalik vabalt mõtteid vahetada, siis on demokraatia kaotanud oma olemuse.
Allikas: The European Conservative