Olen tööalaselt osalenud enamikul EKRE fraktsiooni kohtumistel ministrite, huvigruppide, erialaliitude jpt esindajatega ning õhkkond neil on olnud väga erinev.
Kui rahvuskonservatiivide ette tulid näiteks välisminister Tsahkna või siseminister Läänemets, oli õhkkond juba algusest peale sumbunud, ministrid olid ilmselgelt tulnud lahingusse, olid selleks ette meelestatud ega üritanud leida vähimatki ühist meelt teise poolega. Olen sageli mõelnud, et miks nad üldse tulid.
Mõni minister, nagu Liisa Pakosta, tuleb küll juttu ajama, aga kui küsimus on näiteks sugude paljususe teoorias, nii sulgub ta kohe oma ideoloogiasse, väites, et neid on ikka väga palju.
On huvigruppe, kes tulevad küsima EKRE abi mingi oma haldusala küsimuses, kuid ei ole kunagi nõus valitsust survestama, kuigi rahvuskonservatiivid seda soovitavad. Nad näevad, et haldusalal on olukord halb, aga võidelda ei taha.
Erilised inimesed olid kord statistikaameti omad, kelle EKRE kutsus rääkima rahvaloenduse tulemustest, mis näitasid justkui Nõukogude aja tulemust: kaks kolmandikku on eestlased, veerand venelased ja ülejäänud teised rahvused. Ametnikud veeretasid terve kohtumise aja numbreid ega saanud lõpuni aru, et EKRE tunneb muret eestlaste osatähtsuse pärast rahvastikus.
Kohtumine Teaduste Akadeemia presidendi Mart Saarmaga oli justkui sõõm värsket õhku. Teadlane oli avatud, rääkis paljust, tundis huvi ühe erakonna seisukohtade vastu, kuulas need ära, arutles poliitikutega teemasid – just nii peabki üks kohtumine välja nägema. Sellise ürituse puhul võib häbenemata kasutada kantseliitlikke sõnu, et kohtumine oli konstruktiivne ja asjalik.
Need teemad, mis vallandasid väikese tormi liberaalses veeklaasis, olid EKRE algatatud – rahvuskonservatiivid ütlesid kohe välja, et Eesti teadusel ei maksa oodata tuge nende erakonnalt, kui levitatakse ebateaduslikke jutte kümnetest erinevatest soovariantidest ning ei kuulata ära kõiki osapooli nii kliima- kui pandeemiaküsimuses. EKRE arvates on probleemiks just see, et teadus pole avatud erinevatele käsitlustele, vaid on ideoloogiliselt kuulutamas “ainutõde”, mis on sündinud poliitilistes tagatubades, mitte teaduslaborites.
Teaduste Akadeemia president Mart Saarma puudutas oma jutus mõningaid momente kliimavõitlusest ja koroonapandeemiast. Ta kinnitas, et pole varem ühegi erakonna poolt selliseid teemapüstitusi kuulnud ja see huvitas teda.
Kui lugeda nüüd näiteks Jevgeni Ossinovski postitusi, siis Tallinna linnapea näib pesuehtsa juunikommunistina, kes tahaks kõigil suu sulgeda, kes temaga nõus pole, ka teadlastel – ta eeldab, et teadlased täidavad vastuvaidlematult poliitilisi tellimusi, suunamaks Põhja jõgesid lõunasse, aretamaks kolme peaga nisu ja nii edasi. Ossinovski on näide totalitaarsusesse kalduvast poliitikust a la “keelan, käsen, poon ja lasen”, nagu iseloomustati ühe ajastu komissare.
Mart Saarma seevastu on üks esimesi teadlasi, kes on avatud kõigele, nii konstruktiivsetele kahtlustele kui ka uutele nägemustele. Kohtumine temaga jättis inimestele hea tunde, mida ühegi ministri puhul ei teki.
On häbiväärne kogu Eesti jaoks, kui Teaduste Akadeemia presidendi kohtumine ühe erakonna saadikutega vallandas riigis nõiajahi ja woke-ideoloogia lemmiklapse sünni ehk teadlase “tühistamise”. Demokraatia ja sõnavabadus sulab Eestis nagu kevadine lumi – seni kui võimul on need, kes vihkavad arvamuste paljusust.
Vahemärkusena võiks öelda Eesti 200 poliitikule Irja Lutsarile: Eesti inimesed mäletavad hästi, kuidas teadlane Lutsar rääkis ühte juttu siis, kui oli Kaja Kallase valitsuse teadusnõukojas, ja oluliselt teist juttu siis, kui ta sealt “kinga sai”.
Demokraatlik ühiskond vajab rohkem Mart Saarmaid ja vähem Jevgeni Ossinovskeid.
Jüri Kukk, toimetaja