Poola sisepoliitikast pole meedias ammu midagi kirjutanud. Proovime seda teha konservatiivse professori suu läbi. Seda enam, sarnasused Eestis toimuvaga on üsna suured. Valetamine võimulolijate poolt on täielik paralleel. Vene ohuga hirmutamine samuti, seega….
Professor Legutko peaminister Donald Tuski poliitika kohta: see ei ole leppimise pakkumine, vaid Poola kodusõja eskaleerimise deklaratsioon. Suuremate keeldude rakendamine.
Hiljuti teatas valitsuse pressiesindaja Adam Szłapka peaministri viie põhimõtte esitlemisest, mille eesmärk on taastada elementaarne riiklik kodurahu. Tusk kuulutab Poola sisesõja lõppenuks ja käsib poliitilisel opositsioonil talle alluda Venemaa ohu vastu võitlemise nimel.
“Esimene ja peamine reegel, mida Donald Tuski sõnade tõlgendamisel näeb, on see, et ta valetab. Seda tuleb meeles pidada, sest Tusk valetab, kui hingab. See on tema loomulik olemis- ja kõneviis. Tema nõusoleku- ja rahusõnad on täpselt samad, mis tema armastuspoliitika, mille ta mõnda aega tagasi välja kuulutas. Kuid see tähendas halastamatut võitlust poliitiliste vastaste vastu. Kõike, mida ta ütleb, tuleb käsitleda valena ja lugeda vastupidi,” ütleb professor Ryszard Legutko intervjuus wPolityce.pl-ile.
Ja tõepoolest, kui me tagasi vaatame, meenuvad Tuski avaldused tema esimese valitsuse algusest. “Otsime lahendusi, mis nõuavad palju kannatlikkust ja aega, kuid millest me ei kavatse kõrvale kalduda. Konflikt ja pinged ei ole meie poliitika eesmärk,”rääkis Tusk 2008. aastal pärast poolteist aastat võimul olemist.
Siiski mäletame, milline see armastuse ja konfliktide lahendamise poliitika neil aastatel välja nägi. Kasvav tööpuudus, Poola armee desarmeerimine, lähenemine Venemaale ja paljude riigile kuuluvate ettevõtete müük. Tusk kordas loosungit, et armastus on tähtsam kui võim, seda pärast 2011. aasta parlamendivalimiste võitmist. Seda „armastuse” poliitikat kogesid eriti kaevurid, kellele võim „protestide” ajal pakkus kummikuule.
„Ta võitleb kuni kellegi teise viimase veretilgani”
Donald Tuski algatatud narratiivis on väga konkreetne eesmärk ja professor Legutka arvates pole sellel mingit pistmist leppimisega. Seda näitas kurb näide lahkunud professor Lech Kaczyński väärkohtlemisest ja nüüd on pidevalt rünnatud presidendi Karol Nawrockit tema ametiaja algusest saati. Milliste eesmärkide nimel võeti presidendilt võimalus kohtuda salateenistuste juhtidega olukorras, kus Poola julgeolekule oli nii reaalne oht?
Donald Tusk on Poola kõige mürgisem poliitik pärast 1989. aastat. Tema viis punkti ja kogu leppimise deklaratsioon on tegelikult väga konkreetne sõnum poliitilisele opositsioonile. Ta ütleb: te peate mind kuulama, mitte vastu hakkama, kõigele alluma, ja see on leppimine, te peate minu sõna kuulama, sest Venemaa ähvardab meid.
Sõna „leppimine” ei tohiks Tuski suust kunagi uskuda selle tegelikus tähenduses. Seda tuleb alati meeles pidada. Ta ei ole kunagi otsinud lepitust ega püüa leppimise poole, sest tema jaoks on leppimine alistumine, ta rääkis sellest hiljuti Pabianices. Tusk võitleb kuni teiste inimeste viimase veretilgani, rõhutab professor.
2025. aasta juuli lõpus ütles Tusk oma toetajatele Pabianices, et „ei tea sõna „alistumine”. Tol ajal ütles ta otsesõnu: „Ma pean vahel tegema asju, mis teile ei meeldi, et meilt seda oktoobrivõitu (valimised) käest ei võtaks.“ Tasub meenutada Tuski sõjaretoorikat kõigest kolm kuud tagasi.
“Proovime selga panna turvise, soomusrüü, võtta kilp ja mõõk, sest aeg-ajalt peavad demokraadid, väga erinevate vaadetega inimesed, kes üldiselt poliitikast vaimustuses pole, aeg-ajalt võitlema, vastasel juhul võidavad nad alati need, kes on valmis võitlema,” väitis Kodanikuplatvormi ja täna Kodanikukoalitsiooni juht.
See on retoorika, millele saab ehitada mitmesuguseid repressioone
Prof. Legutko arvates ei ole Tusk usaldusväärne poliitik. Poliitilise opositsiooni alistamiseks kasutab ta tänapäeva Venemaa kujutavat ohtu. Siiski oli ta peaaegu kõigil tasanditel pikaajalise Venemaaga lähenemise poliitika peamine elluviija.
Tusk ei ole usutav kui inimene, kes suudaks juhtida riiki konfliktis selle peamise vaenlase, Venemaaga. Ta ei kaitsnud kunagi Poola huve, vastupidi, see seadis ohtu Poola huvid ja tekitas mitmesugust kahju. Lisaks kasutab ta tänapäeval täiesti idiootlikku teesi, mille kohaselt igaüks, kes kritiseerib Euroopa Liitu, on „putinovits“. Sellega on raske sisuliselt samastuda, sest see on osa meile serveeritavast valest.
“Põhimõtteliselt nõuab ta „carte blanche’i“ Poola hävitamise eest Euroopa Liidu poolt, meie suveräänsuse äravõtmise eest ning Brüsselile ja Berliinile allutamise poliitika eest. Tusk tahab olla selline juht ja sellise tegevuse peamine arhitekt Poolas,” ütles endine Seaduse ja Õigluse partei saadik Legutko Euroopa Parlamendis. Filosoofi arvates on Tuski avaldused tegelikult omamoodi ähvardus ja ettevalmistus Poola kodusõja eskaleerumiseks.
Kui keegi hakkab valitsust kritiseerima, peetakse tema sõnu Poola süsteemi õõnestamiseks, president Nawrocki toetamise eest võib Tusk kritiseerijat pidada reeturiks. Ja kui keegi on reetur, väärib ta Tuski arvates kõige karmimat karistust. See on pseudobaasi loomine, millele saab ehitada mitmesuguseid õiguslikke repressioone Tuski valitsust kritiseerivate inimeste vastu. Ja kuna ta usub, et tal on Euroopa Liidult selliseks tegevuseks load, siis ta seda ka teeb.
Vähemalt 30 protsenti poolakaid pooldavad seda tüüpi aktsioone ja veel 30 protsenti on endiselt vait ning neil puudub igasugune arvamus või nad ei taha eriti sekkuda. Samal ajal on suur osa Poola eliidist, võib-olla isegi 2/3, kas kuulekad, lihtsalt hirmunud või hõõruvad käsi ja ütlevad: „Olgu, hävitage need kohutavad pisiorid (Poola konservatiivid).“
Ma arvan, et Donald Tusk valmistab ette sellist propagandakeskkonda edasiseks tegevuseks. See ei ole rahupakkumine, vaid eskalatsiooni deklaratsioon sellele, mis meil täna on, st Poola kodusõda poliitiliste vastastega,” on kokku võtnud professor Ryszard Legutko.
Allikas: wPolityce.pl