Sügava liikumispuudega inimene pöördus Riigikogu fraktsioonide poole murega automaksu pärast. Olen sügava liikumispuudega inimene, kes kasutab oma igapäevaseks toimetulekuks ratastooli ja isiklikku sõiduautot, täpsemalt oma vajadustele kohandatud väikebussi. Paraku on see nüüd saanud minu ja paljude minutaoliste inimeste jaoks suureks mureks, kirjutab ta.
Automaksu algne idee oli maksustada vanemad keskkonda saastavad mudelid kuid nüüdseks on see põhimõte muutunud.
Tahtsin ka mina olla keskkonnateadlikum ja ostsin kaks aastat tagasi omale tuliuue, Euro 6 standarditele vastava väikebussi Toyota Proace Verso, valisin ka kõige väiksema kubatuuriga mudeli, mis tarbiks vähem kütust ja ka reostaks vähem. Ei saa salata, et lootsin suurt kokkuhoidu ka automaksult, veelgi enam, arvasin et sügava liikumispuudega inimese autot võetakse kui abivahendit, mida nii kõrgelt ei maksustata. Paraku aga maksustatakse veelgi kõrgemalt kui tavaautot.
Minu auto aastamaks Maksu- ja Tolliameti mootorsõidukimaksu kalkulaatori alusel on 523 eurot aastas.
Võrdluseks minu eelmise, 17-aasta vanuse väikebussi aastamaks on 63,50 eurot, või võtame suvalise vana, raske ja reostava masina näiteks Chevrolet Chevy Van 6.2 liitrise mootorimahuga väikebussi – aastamaks 50 eurot. Masin, mis reostab ja kulutab ressursse kümme korda minu omast rohkem, on minu masinast üle kümne korra odavama aastamaksuga. Kas see on normaalne?!
523 eurot on puudega inimese jaoks väga suur summa, see on peaaegu minu ühe kuu töövõimetoetus. Aga lisaks tahaks ka süüa, tasuda kommunaalmakseid, tarbida ravimeid, laenutada abivahendeid jne.
Õnneks suudan käia ka vaba graafiku alusel veidi tööl, nii et otseselt ma ei sõltu oma abikaasa ja laste sissetulekutest – kuigi poole minu töötasust kulub lihtsalt tööl käimisele.
Sügava liikumispuudega inimese jaoks pole liiklusvahend luksusese vaid eluliselt vajalik abivahend. Kuna kasutan mitmeid abivahendeid, siis väiksesse masinasse ei mahu nad lihtsalt ära. Mugav on nii endal kui ka abistajal kui ei pea oma ratstooli viimse pulgani alati lahti lammutama, et see autosse mahuks, lisaks vajan vahel ka rulaatorit, küünarkarke, pikema reisi puhul on hea kui saab kaasa võtta potitooli, hea oleks kui masinas oleks võimalus pikali heita jne – selleks kõige sobivam ongi kohandatud väikebuss. Ja nüüd selle kõige valguses, kas sellise abivahendi nii kõrgelt maksustamine on üldse eetiline? Kas võiks ka puuetega inimeste autosid maksustada alammääraga?
Seni kuni pole alternatiivseid võimalusi liikumiseks ei tohiks nii käituda ja palun sellega ka arvestada oma seadusloomes.
J. P.