Pärast Euroopa Liiduga ühinemist alanud Eesti globaliseerumine koos okupatsiooniaja jäänukitega on eestlaste maa ebaturvaliseks muutnud ja see tendents süveneb iga päevaga.
BNS vahendab: “Eelmise nädala lõpus tehtud venekeelses ähvarduskirjas lubatakse esmaspäeval koolilaste kõrid läbi lõigata ja õpetajad maha lasta. Kirjas on loetletud ka suur hulk pealinna koole, kus hirmsad asjad peaks juhtuma.”
Ilmselt on tegu mingi putinliku seltskonnaga, kes üritavad siin segadust külvata, aga ebaturvalisus ronib sisse igalt poolt: sellega, et Tartusse tuuakse Rootsi islamivangid; sellega, et meil kasvab kiiresti moslemikogukond, mille radikaliseerumise eest hoiatab ka kapo; sellega, et võõrkogukonnad on siia toonud oma kodumaa vastuolud.
Väidetavalt protesteerisid siinsed lätlased Läti otsuse vastu lahkuda Istanbuli konventsioonist – miks nad pidid seda Tallinnas tegema, sõitku selleks Riiga, pole vaja oma probleeme teha ka Eesti probleemiks. Või see suvine türklaste meeleavaldus Vabaduse väljakul, kus protesteeriti Istanbuli linnapea vahistamise vastu – kui Uute Uudiste portaal avaldas pildid sellest üritusest, hakkasid päris paljud türklased toimetust kohtuasjade ja vihakõnesüüdistustega ähvardama.
Miks on Eestile vaja võõraste destruktiivset tegevust meie pealinnas? Ka mitu üsna agressiivset Palestiina-meelset üritust on siin pingeid kasvatanud.
Kogu globaliseerumine, võõraste saabumine koos nende kodumaiste probleemidega, paneb “multikultuurse” Eesti podisema ja kuumi pritsmeid pritsima. Milleks me ise seda ebaturvalisust vabatahtlikult siia lubame ja toome? Palju pingeid tekitavaid olukordi on loonud ka “liberaalsete uusväärtuste” import – ühiskonda lõhestavad tülid marginaalsete vähemuste erihuvide pinnal.
Meil on tugev venemeelne seltskond, kes üritab Eestit destabiliseerida. Neid me märkame ja see on hea (kuigi mitte tõsiselt, sest relvastatud “viienda kolonni” olemasolu endiselt eitatakse), aga miks me ei märka, kuidas meid destabiliseeritakse lääne suunalt?
Sarkastiline blogija Lauri Jürgenson kirjutab ühest leheartiklist ehk “Peetri lasteaia-põhikooli õpetaja Peeter J. Rock kirjutab nii: “Ma ei räägi siinkohal vähenenud tähelepanuvõimest, küberkiusamisest ega pornost. Praegu teeb mind kõige murelikumaks läänevastase propaganda ohjeldamatu levik.”
Vene propagandaga peab võitlema, aga kas ei peaks samas lasteaed-algkoolis võitlema ka laste seksualiseerimise ja sooideoloogia vastu? Ehk nagu kirjutab Lauri Jürgenson P. J. Rockile tuginedes irooniaga: “Muidugi ei tuleks siinkohal rääkida vähenenud tähelepanuvõimest ega küberkiusamisest ega ka pornost.
Samuti mitte samasoolise armastuse normaliseerimisest ega soosegaduse külvamisest.
Roheajupesust samuti ei peaks rääkima, sest muidu äkki pealekasvav põlvkond ei mõistagi, et kohe planeet keeb ära või laguneb juppideks või kes teab mis veel. Neist kõigist ei tohi sellepärast rääkida, et need just ongi need läänelikud väärtused, mida meil kaitsta tuleb.
Lapsi tuleb vabakasvatada ja algusest peale teha nii, et kool on rohkem ikka mängimise, kui õppimise koht. Korda ja distsipliini peaks läänelikus väärtusruumis vältima ja igasugu käeliste oskuste arendamist samuti.
Siis on kindel, et “Tõeline Põhjamaa” ei jää kaugeks unistuseks. Süstide ja antidepressantide abiga toodame peale just sellise põlvkonna, mille üle isegi Kaja Kallas uhke oleks.
Nii, et jah lapsevanemad… ärge kaotage valvsust! See lääne vastane propaganda on üks õudne asi! Euroliidu ausõna!”
Üldpilt jääb selline, et me ei lase lastele koolis küll puutinlikke lollusi ajudesse suruda, aga sooroslikke lausa soosime – keskkooli lõpetanud noor pole küll Kremli lõa otsas, aga on juba sugu vahetanud…
Kui keegi ütleb, et “eestlased teevad ka”, siis vastaks Jussi Halla-aho sõnadega: “Miks me peame siis kurjategijad mujalt juurde tooma?”
Uued Uudised