Need, kes süüdistavad teisi kuritegevuses, on sageli ise kõige suuremad kurjategijad, leiab kristlane Eda Rüütel.
„Eks me teame Piiblist, oma kogemusest ning ka juba kõrgemal teaduslikul-geneetilisel tasandil, et inimene on loodud mees- või naissoo tunnustega. Seda ei saa muuta.
Küll aga saab seda vigastada ja perverteerida, et ta oma jumalikku esialgset eesmärki siin maailmas eal täita ei suudaks ja selle täiust kunagi nautida ei saaks. Sinu geene kandev tulevikulootus, sinu igavene elu siin planeedil Maa – lapsed – saavad sündida vaid tervest rikkumata elujõulisest paarist.
Nagu parem ja vasak, saavad elavate seas paari moodustada vaid mees ja naine. Kõik muu on viljatu kaos! Segadus! Kuidas üldse saab rääkida poisile, et ta võiks tunda end tüdrukuna, kui juba geneetiliselt on see võimatu? Tal on võimalus mõista aga täiesti seda, mis tähendab olla poiss, mees ja isa kõige oma olemusega.
Ja vastupidi. Tüdruk ei saa kunagi lõpuni mõistma, mis tähendab olla poiss ja tulevikus mees. Võimalik on mõista aga tüdruku ja hiljem ema tähendust.
Ühiskonnas me peame üritama ükstest küll mõista, aga tegelikkuses me täpselt ikkagi ei saa teist inimestki lõpuni tunnetada. Me peaks siis asuma tema nahasse. Paratamatult peame leppima aga enda ja teiste sünnijärgse pärandiga – meeste või naistena. Ja vastavalt üksteisest ka lugu pidama.
Kõik muu selle ümber käiv trall on pelgalt kellegi lootusetu ja viljatu luul, kalle või deemonlik sidumine. Ja seetõttu üsna loomulik, et vähemus.
„Varas ei ole tulnud muu pärast kui varastama ja tapma.”
Vastupidine tegelikkusele ja suisa kuritegelik käitumine on inimeste veenmine millekski, mis ta tegelikult ei ole. Eksitatud inimeselt võetakse selliselt tema tulevikulootus üldse midagi lõpuni tunnetada ja midagi talle ainuomast saavutada.
Sisuliselt kõik see jumalik eesmärk, milleks ta siia maailma loodi. Mis rõõmu võiks tunda laps vanematest, kes pole tegelikult ta vanemad, kellest üks on mees, kuid peab end emaks, või teine on nagu ema, aga peab end isaks või veel kellekski kolmandaks, kes ta tegelikult ei ole?
Ja kellelt on see laps saadud? Kaks samasoolist oma suhtest ei kanna kunagi sellist vilja. See veel kord tõestab loomuvastasust ja hukule määratud suhet ja ebatervet elulaadi.
Lapse äravõtmine on ihuvilja vargus õiguslikelt hooldajailt ja kasvatajailt – tegelikelt vanematelt – ning lapse ilmajätmine oma pärisvanemaist ja sellega kaasas käivast kõigest muust pärandist on vähemalt kahekordne õigusriive!
Praegu, kus tegeletakse ikkagi veel üksikjuhtumitega, ei kujuta me ettegi, et ühel päeval nõutakse sult last või lapselast teise õnne nimel loovutama. Tänased „kõige õnne” hüüdjad ja teisi kadeduses süüdistajad pole seda võimalust ehk ise veel arvestanudki. Kui aga selline kuritegevus seadustada, milline lastejaht ja põrgu lahti läheks! Äärmiselt õnnetu mäng kõigi õnne nimel!
Ja just sellisele kuratlikule positsioonile on asunud soolise mitmekesisuse rikastajad, kes oma kombitsad on ajanud inimõiguslaste-, laste- ja noorteühendustesse ja kirikussegi. Ja nüüd valjuhäälselt oma õigusi nõudma on asunud. (Aga kordagi ei ürita nad tungida vanadekodusse, kes ehk tunneksid ka päriselt huvi mõnest sellisest rikastavast kogemusest või nõustamisest.)
Õigusi varastada, hävitada ja tappa ei anna neile ükski seadus. Ka see klientuur, keda nemad on sihikule võtnud (lapsed, noored ja varateismelised), kuulub riikliku ja vanemliku kaitse alla.
Täiskasvanul on põhimõtteliselt õigus oma eluga teha, mida tahab, aga ikkagi teatud piirides. Ta ei tohi oma tegevusega ohustada teisi. Antud propagandistliku tegevusega seatakse otseselt ohtu just veel väljakujunemata noored, kes alles avastavad end, kes alles otsivad oma kohta ja rolli ühiskonnas.
Ma ei leia, et meie inimestest peaksid saama kellegi himude rahuldusobjektid ja teatud subkultuuri ohvrid ja edasiviijad ning jääma ilma oma loodud olemuse täiusest ja selle rõõmudest, mis talle loomu omaselt on sünniga kaasa antud. Sel, et me sünnimegi ühe või teise sooga, on oma eesmärk, mille täitmisele peame püüdlema.
Eksitajate kohta ütleb Pühakirigi, et „teie olete oma isast kuradist ning tahate teha oma himude järgi. Tema on inimese tapja (mõrtsukas) algusest peale, ta ei püsinud tões, sest temas ei ole tõde. Kui ta räägib valet, siis ta räägib enda oma, sest ta on valetaja ja vale isa”.
„Aga mina olen tulnud, et neil oleks elu, ja seda ülirohkesti”, ütleb vabastaja. Meie, riigi ja rahvana ning üksikisikuna peame tegema kõik endast oleneva, et meie rahvas elaks tões, et meil oleks elu ja seda ülirohkesti!“