Kas sa usud või ei? Usk on minu isiklik asi – on eestlastel tavaliselt vastus une pealt valmis. Ehk on sellel teinekord tõsi tagagi, aga vahest on see vastus, millega blokeerida vähimgi arutelu antud teemal. Kuna arutelu ei toimu, siis on selle teema koha pealt valitsemas puudulikud teadmised ja isegi hirm. Kuid asjata, sest usk on inimesele sisuliselt sama loomulik nagu hapnik hingamisel. Hirmu ja õudu peaks tekitama hoopis usulise huvi puudumine. Vaadake usu ja lootuse kaotanud inimesi, kes on kogu maailma raske koorma enda kanda võtnud. Valus on neid vaadata ja ega inimestel endalgi kerge ole. Otse loomulikult on põhjust karta ka neil, kes inimese elust tegelikult raasugi ei hooli ning kõike loodut hävitada tahavad.
Kuid mis siis ikkagi on usk ja kuidas saab sellest inimest käimapanev jõud? Jaakobus ütleb usu kohta hästi, „Usk ilma tegudeta on surnud”. Surnud usus olijaid või usu kaotanud inimesi juba mainisime, sellest me rohkem juttu ei teeks, kuid me otsime seda, mis elavaks teeb – elavat usku. Kõige elava puhul on asi üsna selge. Vaata, mida ta teeb ja sellesse ta usubki. Vaadake areenil olevaid valitsusmehi. Nad armastavad rääkida üht, aga sageli teevad teist. Sõnades nad justkui hoolivad oma rahvast, aga tegudes mitte. Tihti on võõrad omadest sootuks kallimad. Sageli on hoopis raha, see ainus asi, millest hoolitakse? Või vaadake endagi elu. Mis on see mis meid igal hommikul liikuma paneb? Mida me loodame teha ja mida tegelikult teeme? Teinekord arvame me uskuvat üht, me unistame, tahame ja loodame, kuid teeme siiski teist. Järelikult pole me oma usus piisavalt tugevad ja kindlad. Ja nii üllatab uskmatus meid endeidki.
Aga kelle asi see on? Kui meis elav usk väljendub meie tegudes või teisiti öeldes ongi meie tegemised. Sellisel juhul, kas inimese teod, mida ta päeva jooksul korda saadab, on ikka ainult tema enda isiklik asi? Kas poliitiku vastu võetud otsus, seadus või allkirjastatud leping, mille järgi terve rahvas elama peab hakkama, on ikka tema isiklik asi? Tõenäoliselt mitte! Kui lihtinimese usk määrab vaid isikliku elu, siis riigijuhtide teod võivad määrata tervete riikide ja linnade ning seal elavate inimeste saatuse. Näiteks Londoni moslemist linnapea Sadiq Khan on veendunud, et islam peab levima ja ähvardas nii USAd kui Suurbritanniat ennastki terrorirünnakutega, kui USA vabariiklaste presidendikandidaat Donald Trump ei lõdvenda suhtumist moslemitesse. Selline avaldus annab märku vägagi autokraatlikust suhtumisest nii Ameerikasse kui ka oma riiki ning võib vabalt anda tõuke sõjalisele konfliktile. Sõjast aga pole peale ISISe huvitatud keegi. Ammugi rahulik elanikkond ja Suurbritannia tervikuna. Lisaks muud riskid, mis on sellele usule omased, kuid inglastele võõrad.
Ka teistes Euroopa riikides, näiteks Norras 2012 aastal Töölisparteisse kuulunud peaminister Rigmor Aasurd´i valitsemise ajal, lakkas luterlus tasapisi olemast riigi avalik religioon. Saksamaa kristlik-demokraat ja liidukantsler Angela Merkel kuulutas, et islam on Saksamaa lahutamatu osa. Pärast miljonite moslemite maaletoomist kindlasti on, ehkki varem polnud. Aga juba praegu otsivad eurooplased kohta, kus neil oleks võimalik rahus elada! Sakslased vaatavad Poola poole, soomlased ja rootslased Eesti poole jne. Kuid nende endi kodud? Miks ei ole nad õnnelikud saabunud ihaldatud multikultuurses ühiskonnas? Kuid kuidas saavadki elada rahulikult koos hunt ja tall? See siin pole ju veel taevariik, kus kõik läbi ime rohusööjateks oleme saanud.
Ka meil on ees presidendivalimised. Ja uskuge või mitte, Eesti vabariigi Põhiseaduses on kirjas, millesse meie presidendil ja rahval usku peab olema! Nii ei sobi presidendiks igaüks, kes end arvab sinna sobivat. Vaadake kandidaatide sõnu ja tegusid, vaadake neis elavat usku, mis nad tegutsema paneb ja võrrelge! Kas see ikka kõlab nagu Eesti vabariigi põhiseaduse proloog?
„Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, mis on loodud Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel ja välja kuulutatid 1918. aastal 24. veebruaril, mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, mis on kaitseks sisemisele ja välimisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikuks eduks ja üldiseks kasuks, mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade.“
Kui ei siis langetage oma valik selle kandidaadi heaks, kes usub nii sõnas kui ka teos vabasse Eestisse!