Eesti langes väidetavalt ajakirjandusvabaduse nimistus teiselt kohalt kolmandale. Võinuks hullemini minna.
BNS kirjutab: “Eesti kukkus organisatsiooni Piirideta Reporterid (RSF) avaldatud 180 riiki hõlmavas ajakirjandusvabaduse indeksis maailmas Norra ja Hollandi järel kolmandale kohale, eelmisel aastal oli Eesti teisel kohal.
Kuigi ajakirjanikud seisavad silmitsi füüsiliste ja veebipõhiste ohtudega, mis soodustavad enesetsensuuri, on neil kaitsev õiguslik ja poliitiline keskkond, kirjutas RSF oma 2026. aasta raportis.”
Eesti omapära on see, et kui siinsed ajakirjanikud “seisavad silmitsi füüsiliste ja veebipõhiste ohtudega”, siis üldjuhul ei tulene see mitte sellest, et nad teevad ohtlikku paljastamistööd, vaid et nad sigatsevad. Kui keegi meil ajakirjanikku ähvardab, siis tavaliselt mitte tõe, vaid üle laipade mineku pärast.
On selgesti märgata, et Eestis on ajakirjanikel turvatsoon riigi poolt, mis on garanteeritud selleks, et nad ründaksid oponeerivad poliitilisi jõudusid ja hoiduksid riigivõimu liigselt torkimast. EKRE-t, SAPTK-d, Helmesid ja Varro Vooglaidu võib iga ajakirjanik rünnata valimatult, nad ei pea kartma vastutust (nn Prigožini luulu eest), vaid võivad loota Bonnieri preemiale.
Jah, on tehtud paljastusi ka võimuerakondade suhtes, aga ikka turvalisuse raames, sest sel juhul on paljastused kellelegi süsteemi enda seest kasulikud. Siis saavad ajakirjanikud teavet vabalt otse uurimisallikatest.
On teada, et Kaja Kallase idaäri materjalid olid ajakirjandusel käes juba kuid enne avalikustamist, kuid lugu avaldati “õigel ajal”. Ka Slava Ukraini ja Lehtme skandaali hoiti kinni. Kui luba anti, siis tulid ka “paljastused”.
Aga proovigu mõni toimetus või ajakirjanik uurida kunagist Skandinaavia pankade rahapesu ja Jürgen Ligi rolli selles. Või kaporatuuri salategemisi. Vaat siis on nad tõelises ohus, mitte enam veebikiusamise ohvrid.
Eestis pole väljaannet ega reporterit, kes julgeks sorkida asju, mille uurimine pole turvaline elule või võib töökohata jätta. Siin toimub kõik turvapuuris. Seetõttu on ajakirjanikud ülbed, hoolimatud, ebaprofessionaalsed ja kallutatud. Nad on osa riigipropagandast ja tegutsevad keti ulatuses.
See on Eestis paljude asjadega nii. Kui paljud kanakaitsjad läheksid aktsioonidele, kui neil poleks riigipoolset ideoloogilist kaitset, kui politsei viiks nad kanafarmide juurest otse pokri? Linnatüdrukute võitlustel on olemas suur turva- ja mugavusruum, seetõttu on nad aktiivsed.
Mis aga puutub “ajakirjandusvabadusse”, siis Eestis on see välja kujundatud sellisena, et näib, nagu oleks tõesti ajakirjanikel õigus kõigist valupunktidest kirjutada. Aga kui vaadata lähemalt, siis näeb ketti ja seda, et haukuda võib vaid ühes suunas.
Uued Uudised