Eestisse on jõudnud “euroopalike väärtuste” lehkav laine, sest meie kinodes näeb peagi filmi “Kaka ja kevad”, mis rääkivat “melodramaatilise loo igatsusest, sõprusest, armastusest, selle sünnist ja surmast”.
ERR-i vahendatud selgituses kirjutatakse: “Tihti sureb armastus, tihti surrakse armastuse nimel ja armastatuga koos. Et aga eluring toimiks, on armastust alati vaja!”
Selline jutt sobiks inimsuhete kontekstis, kuid on pandud iseloomustama igavest probleemi koerajunnidega pärast kevadist lumesulamist.
Lühidalt sisust: “Peategelane Kaka sünnib ühel imelisel kevadpäeval “tänu” hulkuvale koerale. Ta saab sõbraks Varblasega, kes talle elutarkusi õpetab. Oma vastvalminud majakeses vaatab Kaka Varblase ja ta armastava pere toimetusi läbi sügise ja talve ning Kakalgi tekib tunne, et ta tahaks omale kaasat. Kevade tulles avastab Kaka oma majakese kõrvalt imeilusa Võilille, kelle ta viivitamatult omale naiseks palub. Võilillepreilil pole abielu vastu kena Kakaga midagi. Kibekiiresti peetaksegi imeilusad pulmad!”
Kirjeldus jätkub: “Pealtnäha lihtne ja selge lugu peidab endas mitut erinevat sõnumit, alates loodushoiust kuni sallivuseni erinevate tegelaste väljanägemise ja tunneteni.”
Kõigepealt on Andrus Kivirähk pannud kokku sobimatud tegelased, nagu neid “euroopalikes väärtustes” alatasa leiab, siis on ta tugevdanud neid sallivusega, lisanud loodushoiu (kas see kaka siis pidanuks jääma murule võilillega seltsima või rändama hoopis vastavasse prügikasti?) ning andnud kakale ka tunded.
Tegu on lastele mõeldud looga ja mida hakkavad nemad nüüd murul lebavatest koerajulkadest arvama – kas vaatavad neid toredaid tegelasi heldimusega? Inimkonna ajaloos pole väljaheited küll kunagi au sees olnud, aga vasakliberaalid tühistavad selle “eksiarvamuse”.
Selline on siis Eesti tänane “kunst”. Kuigi siinkohal võib mõnigi irvhammas tõmmata paralleele ühe juhtiva võimupoliitikuga, kelle ees- ja perekonnanime kaks esitähte annavad kokku sama nime, mis on Andrus Kivirähki peategelasel.