Eesti seisab silmitsi sügava demograafilise kriisiga, mille üks kõige valusamaid ja sagedamini vaiba alla pühitud aspekte on terav kontrast siinsete rahvusrühmade vahel. Küsimus ei ole enam pelgalt selles, et sündimus langeb, vaid selles, kelle pered kasvavad ja kes on otsustanud lapsed saamisest loobuda.
Erinevad maailmavaated ja ellusuhtumine
Kui vaadata Eestis elavaid venelasi ja ukrainlasi, siis nende seas on perekonna ja laste saamise traditsioon hoopis teistsugune. Vaatamata samadele majanduslikele oludele ja üldisele hinnatõusule riigis, ei lase nemad end heidutada. Perre sünnib vabalt kolm, neli või isegi viis last. Nende jaoks on laste saamine loomulik elu osa, mida ei lükata edasi täiuslike tingimuste ootuses.
Eesti noored naised on aga hoopis teises olukorras. Nad on ühiskondliku surve ja hirmude tõttu nurka surutud. Noortele on aastakümneid sisendatud, et enne lapse saamist peab olema kõrgharidus, oma kodu, auto ja kindel majanduslik seljatagune. Kui neid tingimusi pole, on paljudele sisendatud, et lapsi ei tohiks isegi plaanida – justkui oleks vaesuses või ilma kindla luksuseta sündinud laps kuritegu. See pidev hirm ja enesekontroll tapab loomuliku elutahte.
Materialism, kasuahnus ja muutunud väärtused
Selle mündi teine pool on aga veelgi valusam ja otsekohesem tõde, millest avalikult rääkida ei taheta. Osa noori naisi on muutunud materialistlikuks ja kasuahneks. Tavalise, võrdsetel alustel ja armastusel põhineva pere loomise asemel otsitakse hoopis võimalusi, kuidas leida rikas mees – sisuliselt “sponsor”, kes maksab kinni luksusliku elu, reisimise ja mugavused.
Kui põhiväärtuseks on seatud rahakott, mugavus ja isiklik heaolu, jääbki pere loomine tagaplaanile. Laps ei sobi hästi kokku elustiiliga, kus eesmärgiks on vaid materiaalsete hüvede tagaajamine.
Tulemus, mis viib hääbumiseni
Tulemus on kokkuvõttes masendav ja traagiline. Ühel pool on venelased ja ukrainlased, kes elavad Eestis, loovad suuri peresid ja kasvatavad tulevikupõlvkonda; teisel pool on eesti noored naised, kes on kas hirmutatud majanduslikust survest või keskendunud materiaalsetele hüvedele ja “sponsorite” otsimisele.
Kui põlisrahvas ise keeldub või kardab lapsi saamast, täidavad selle tühimiku paratamatult teised. See on reaalsus, mis peaks panema ühiskonna tõsiselt peeglisse vaatama, enne kui Eesti on demograafiliselt kustumas.
Tänapäeva ühiskonnas räägitakse üha enam demograafiast, sündimusest ja tulevikukindlusest. Statistikaameti andmetel on Eesti sündimus viimastel aastatel liikunud murettekitavalt madalal tasemel. Paljude noorte naiste jaoks ei ole laste saamine enam loomulik ja iseenesestmõistetav samm, vaid keeruline ja hirmutav otsus, mida lükatakse edasi või millest loobutakse sootuks.
Majanduslikud ootused ja sotsiaalne surve
Üks peamisi põhjuseid, miks noored peresooritust edasi lükkavad, on majanduslik ebakindlus. Ühiskonnas levinud ootuste kohaselt peaks enne lapsevanemaks saamist olema:
Kindel ja hästitasustatud töökoht
Oma kodu või suur elamispind
Isiklik auto ja piisavad säästud
Kui neid eeldusi kohe ei täideta, tunnevad paljud noored ühiskondlikku survet, et lapsed on “luksus”, mida ei tohiks endale lubada. See tekitab ärevust ja tunnet, et elustandard langeb drastiliselt.
Kultuurilised erinevused ja perekondlike traditsioonide roll
Sotsioloogilistes aruteludes tuuakse sageli esile erinevused erinevate rahvusrühmade vahel. Sageli nähakse, et teistes kultuurides või kogukondades on suurema pere traditsioon tugevam ja lapsevanemaks olemist ei seota nii rangelt materiaalse edukuse või rangete eeltingimustega.
Eesti noorte seas võib aga täheldada suuremat individualismi ja perfektionismi – soovi pakkuda lapsele kõike parimat juba esimesest elupäevast alates, mis paradoksaalselt viib selleni, et lapsi ei saadagi.
Kuidas edasi?
Demograafilise kriisi leevendamiseks ei piisa ainult riiklikest toetustest, vaid vaja on laiemat hoiakute muutust. Noored vajavad kindlustunnet, et ühiskond toetab neid ka siis, kui elutingimused ei ole ideaalsed. Riigi ja kohalike omavalitsuste ülesanne on luua keskkond, kus pere loomine ei tähenda majanduslikku riski ega ületamatut hirmu tuleviku ees.
Eesti seisab silmitsi keskmise kiiruses tuuril, kuid halastamatu katastroofiga – meie oma rahvas on hääbumas. Kui vaadata tänast demograafilist pilti, sündimusenumbreid ja noorte inimeste naiste ja meeste vahel noored pered tihtipeale lapsi ei saa või pole huvitatud mõttemaailma, avaneb masendav ja vastuoluline vaatepilt. Riigi tulevik ja põlisrahva kestmajäämine ei ole enam ammu pelgalt majandusküsimus, vaid moraalne ja väärtuspõhine kriis, millest avalikult rääkida ei julgeta või taheta.
Hirmuühiskond ja põlisrahva tagasitõmbumine
Tänapäeva eesti noor naine on surutud raamidesse, mis teevad pere loomise peaaegu võimatuks. Ühiskond on loonud süsteemi ja psühholoogilise surve, mis ütleb karmilt: kui sul pole kõrgharidust, oma kodu, autot ja paksu rahakotti, ei tohi sa lapsi saadagi. Noortele sisendatakse hirmu – sa pead olema majanduslikult kindlustatud, muidu oled vaene ja ebaõnnestunud.
Selle tulemusena on eesti noored naised niivõrd ära hirmutatud, et paljud ei julge isegi mõelda mehe leidmisele, rääkimata pere loomisest. Küsimus sellest, millise mehega voodisse minna, kes viljastab, kas võetakse süütus või mitte, on taandatud külmaks kalkulatsiooniks, kus hirm tuleviku ees tapab loomuliku elutahte. Noored naised ei julge sünnitada, sest riik ja ühiskond on neile sisendanud, et nad ei ole selleks “valmis”.
Teised rahvused ja kontrast tänavapildis
Selle hirmu ja pidurdumise taustal näeme aga hoopis teistsugust reaalsust. Venelased, ukrainlased ja teised siinsed rahvusrühmad elavad teistsuguste põhimõtetega. Nemad ei oota ideaalseid tingimusi ega karda tulevikku samal moel – perre sünnib vabalt kolm, neli või viis last. Nemad teevad seda, mida loodus on ette näinud, samal ajal kui eesti rahvas vaatab pealt, kuidas oma inimeste sündimus langeb.
See tekitab sügava vastuolu. Kas tõesti on nii, et põlisrahvas hirmutatakse ära ja surutakse nurka, samal ajal kui teised rahvused täidavad selle tühimiku? Tulemus on demograafiliselt kurb ja rahvuslikus plaanis traagiline.
Kuid asi pole ainuüksi hirmus. Mündil on ka teine, vähem räägitud ja palju valusam pool – osa noorte naiste väärtushinnangud on pöördumatult muutunud.
Kuhu me niiviisi jõuame?
See on nõiaring. Ühel pool on hirmunud noored, kes ei julge vaesuse hirmus last saada; teisel pool need, kes otsivad materialistlikku kasu ja “sponsorlussuhteid”; ning kolmandal pool teised rahvused, kes loovad peresid seal, kus eestlane näeb vaid takistusi.
Kui me ei muuda oma mõtteviisi ega vabasta noori naisi sellest painavast hirmust ja materialistlikust survest, on eesti rahva tulevik tõsises ohus. See on masendav reaalsus, millega meie peame silmitsi seisma, enne kui on tõsiselt rängalt liiga hilja.
Üllar King,
sotsiaalmeedia