Inimesi ajab riigis toimuv üha enam marru ja varsti võib saabuda pöördepunkt, kus “ükskord prahvatab vimm, mis kogunend salaja…”
Sotsiaalmeedias kirjutab üks Eesti inimene: “Mind ajab marru laupäevane p…paraad (isegi seda sõna ei tohi välja kirjutada) ja mitte sellepärast, et ma neid vihkaks, vaid selle pärast, kuidas ühe näruse kamba pärast on terve riik kikivarvul. Ma ei lähe selle karnevali pärast ka vanalinna päevadele, miilustage seal Tallinnas omavahel.
See ei ole enam minu riik. Jah, ma maksan makse edasi (kui seaduse piires viilida saab, siis seda ka teen) ja olen ka riigikaitseks valmis, aga muidu ma selle moodustise pärast enam pingutama ei hakka, mis meie riigist alles on jäänud.
Olen aastaid ennast registreerinud jaanipäeva “selgeks grupijuhiks”, aga tänavu enam mitte. Olen endiselt omadele kaine autojuht, aga ma ei osale enam ettevõtmistes, mida see riik korraldab.
Olen alati annetanud haiglatele ja nendega seotud organisatsioonidele. Nüüd lõpetan ja leian ise hädas inimesi, keda aidata. Omal käel.
On kohad, mida ma enam ei külasta. ERM, Ugala, Vabamu ja kõik sellised vastikud kohad. Minu raha te ei saa, nagu ka kõik sellised tüübid nagu Andrus Vaarik. Aktuaalset Kaamerat ei vaata, aitab mõne raadiojaama täistunniuudistest.
Kunagi ei osale ma enam üritustel, kus käib kasvõi mõni võimupoliitikutest. Kantseldage seal oma jüngritega.
Mõnigi mugistab naerda, et ma piiran hoopis iseennast. Olgu, ma ei näe enam mõnda etendust või kontserti, aga uskuge, Eesti suvi on üritusi täis, neid kohti, kus mölakad ei esine ja kus võõrideoloogia ei võimutse, leiab küllaga.
Kutsun kõiki passiivsele vastupanule (aktiivset ei paista kahjuks kuskilt). Vähemalt endal on hea tunne. Las need sigudikud elavad omasuguste seas.
H. T. (Järvamaa)