Elame ajal, kui pole enam võimalik olla kindel paljudes asjades ja inimestes, kuid samas saab nii mõnigi asi selgeks. Nii juhtus näiteks 10 keskerakondlasega, kes ei hääletanud mõni aeg tagasi Riigikogus Ukraina sõja vastu. Siis, kui oli veel võimalik Putini blitzkrieg ja seega oleksid kahepaiksed volinikud automaatselt võitjate poolel. Siis aga mindi häbenemata Ukraina toetusmeeleavaldusele.
Kuidas ka ei hääletaks edaspidi need inimesed, enam neid usaldada ei saa. Nende maskid langesid enne vastavat Eesti valitsuse korraldust. Nad toetasid passiivselt fašistliku riigi terrorirünnakut sõltumatu maa vastu, elumajade ja haiglate pommitamist, laste ja naiste tapmist, miljonite põgenike pagemist kodudest. Natalia Malleus, Igor Kravtšenko, Oudekki Loone, Mihhail Stalnuhhin, Maria Jufereva-Skuratovski, Dmitri Dmitrijev, Andrei Korobeinik, Martin Repinski, Siret Kotka, Mailis Reps – teiega on nüüd kõik selge. Teilt ei palutud ju paljut – te ei pidanud Ukraina rahvast oma häälega toetades minema rindele või jääma kuluhüvitisest ilma, katkestama taksojuhi lisatööd või jätma kohvimasina-kohtusse ilmumata. Paluti lihtsalt olla inimesed. Te sedagi ei suutnud. Kui Ukraina vastast agressiooni otsustavalt hukka mõistnud Jüri Ratas vabastaks keskerakonna nendest tegelastest, oleks tema parteil ehk veel tulevikku. Praegu aga vajub see sellise taagaga aina põhja poole ja varsti on see juba vastas.
See, kuidas oma ridu võõrkehadest vabastama hakanud Isamaa käitub edaspidi samamoodi käitunud Sven Sesteriga, ei ole ehk nii tähtis, sest erand kinnitab reeglit, samas kui kümme „erandit“ fraktsioonis on juba reegli moodi. Samas oskas see poliitik ka üllatada. Riigikogu võttis sel nädalal 90 poolthäälega vastu pöördumise Euroliidu ja NATO liikmesriikide ning teiste riikide parlamentide poole seoses Venemaa agressiooniga Ukraina vastu. Võib oletada, et selline enneolematu üksmeel oli teatud määral tingitud ka sellest, et blitzkrieg kukkus selleks ajaks läbi. Aga mitte selles ei ole iva.
Otsust kommenteeris venekeelsele väljaandele tribuna.ee ei keegi muu kui… Sven Sester ise, kes ütles muuseas väga ilusad sõnad: „Isamaa erakonna eesmärk selles algatuses on anda Ukrainale selge signaal, et me oleme nendega…“. Tema enda puhul oli see küll viitsütikuga signaal, mis prääksatas nädalapäevi hiljem, aga põhiline on see, et Ukraina teab: Sester on nüüd temaga.
Päris huvitav persoon on aga selles valguses Venemaa tuntud näitleja Julia Aug, kellega meie peavoolumeedia avaldab palju suuri intervjuusid, millede ühine leitmotiiv on „eesti juurtega näitleja“, mida korratakse nagu mingit mantrat. Eesti keelt mittevaldav Aug käis aastaid Eesti riigiga kohut, nõudes endale EV eesti kodakondsust, aga talle seda ei antud, kuna selleks ei leitud alust.
Ma juba kirjutasin Objektiivis, et 2020. aasta detsembris avaldas „Vene maailma” rahvusvaheline väljaanne Snob.ru suure intervjuu Julia Augiga, kes muuseas ütles: „Mul on kaks kodu – Venemaal, kus ma elan, ja mu väiksel kodumaal, Eestis. Ja ma kannan vastutust nende tegude eest, mida mõlemad need riigid sooritavad. 18. detsembril Tallinnas antakse järjekordsed toetused kultuuri sfääris, ja minu uus projekt sai toetuse. Eesti oli Euroopa esimene riik, mis kuulutas 1941. aastal ennast judenfrei ehk juutidest vabaks riigiks. Varem üritasin ma seda mitte mainida. Nüüd teen sellest näidendi. Ja mind toetas riigi endise peaministri Siim Kallase Fond.“
Aga nüüd on asi läinud veelgi tõsisemaks: ajal, kui Venemaa hävitab Ukraina riiki ja rahvast „denatsifitseerimise“ ettekäändel, andis Julia Aug suure intervjuu Novaja Gazetale, kus räägib pikalt sellest, kuidas ta lõi Eestis veel ühe lavastuse holokaustist, uurides juudi kogukonna, sünagoogi ja juudi muuseumi käest saadud dokumente. Et „mis võis juhtuda eestlastega, kes äkki hakkasid tapma inimesi“, kuidas Martin lasi maha lapsepõlvest tuttava juuditari, kuidas Harril kästi oma naisest lahku minna, kuidas „juutidel keelati käia mööda kõnniteid, külastada kohvikuid, teatreid, muuseume, raamatukogusid ja kästi õmmelda peale kollased tähed (see meenutab kangesti meie praeguse eesti valitsuse keelavaid koroonameetmeid, mistõttu mõni protestija panigi õigusega rinda Taaveti tähe, mis millegipärast ärritas juudi kogukonna juhti – I.M.)
https://novayagazeta.ru/articles/2022/03/12/iuliia-aug-my-okazalis-chuzhimi-v-svoei-strane
Aug räägib Venemaa tuntud lehele ka Isidor Levini loo, kes olevat „ametlikult ainus ellu jäänud juut Eesti territooriumil“, pajatades mahalaskmistest ja muust koledast, mida on loos mitme lehekülje jagu. Loomulikult on inimesel õigus seda kõike teha – saada materjale sealt, kus teistele neid ei anta, uurida oma rahva ajalugu, lavastada vastavaid näidendeid, kui seda võimaldatakse ja toetatakse.
Küsimus on muus: miks just nüüd on vaja korduvalt pedaleerida Venemaa meedias toda väidetavat judenfrei asja ja näidata eestlasi fašistide käsilastena ajal, kui Venemaa läks kontrolli alt välja ja pommitab samal ettekäändel Ukrainat? Ja teha seda Novaja Gazetas, mis jäi erinevalt Ehho Moskvõ raadiojaamast, telekanalist Doždj ja paljudest teistest Venemaa väljaannetest alles, minnes kompromissile Putiniga ja eemaldades kõik sõda puudutavad materjalid?
Samas kordab Aug, et tema kodu on Eestis, kurtis samas, et Venemaal pole tal loomingulist perspektiivi, kuigi ise nimetab kolme Venemaa teatrit, kus tal on praegu tööd ja näidendeid… Kummaline – isegi Alla Pugatšova koos sõja vastu sõnakese poetanud Maksim Galkiniga põgenes Venemaalt, Ivan Urgant kadus samal põhjusel ekraanilt, vene telekanalid vallandavad tuntud telenägusid, aga see inimene jätkab tööd ja räägib Venemaa truualamlikule meediale, missuguseid koledusi saatsid korda eestlased sõja ajal.
Ja me kogu aeg mõtleme, et kes võib olla järgmine sihtmärk…
Head eesti inimesed, olge valvsad.
Ivan Makarov