Eesti Inimõiguste Keskust on juba pikemat aega süüdistatud ideoloogilises kallutatuses, sest neid ei huvita sedavõrd põhiinimõigused (õigus elule, toidule, peavarjule, turvalisusele, haridusele jne), kuivõrd agressiivsete vähemuste “õigused”.
BNS vahendab “sõltumatut ja pädevat raportit” inimõiguste olukorra kohta Eestis “Inimõigused Eestis 2026”. Uudises kirjutatakse “Inimõiguste keskuse juht Egert Rünne peab eriti ohtlikuks arenguid kahes jõuministeeriumis. “Siseministeeriumi ettepanekud, mis riivavad tugevalt inimeste põhiõigusi, ei tekita usaldust ja näitavad, et põhiõiguste kaitsest riigitasandil ei hoolita. Lisaks on siseministeeriumi haldusalas olev Politsei- ja Piirivalveamet meeleavaldajaid ebaseaduslikult heidutanud ja karistanud või kiusanud sarnaste kogunemiste korraldajaid. Halduskiusu on tugevalt näha ka rahvusvahelise kaitse andmise menetluses ja elamisloa saamisel,” tõstab ta esile murekohti.”
Egert Rünne süüdistused on rajatud ühele ja ainsale juhtumile, nimelt sellele, kui vasakpoolseid Palestiinat toetavaid meeleavaldajaid, kes kandsid antisemitistlikku loosungit “Jõest mereni”, karistati selle eest trahviga. See on pseudoinimõiguslaste arvates peamine inimõiguste rikkumine Eestis üldse, sest ei karistatud ju ekrelasi, vaid vasakpoolseid juudiviha eest. “Rünned” kaitsesid vasakaktiviste muuhulgas jutuga, et nood ei teadnud, mida see loosung tähendab. Käivad meeleavaldusel, kus on ka islamiäärmuslaste Moslemi Vennaskonna esindaja ega tea oma kätes oleva loosungi mõtet?
Selle absurdse näite on üle võtnud ka teine pseudoinimõiguslane, kes paneb juudivastaste vasakaktivistide karistamise ühele poole ja abstraktse “vihakõne” teisele poole. Ehk lihtsalt öeldes: kui rünnatakse vasakpoolseid, on see inimõiguste rikkumine; kui ründavad nemad, on see demokraatia.
“Positiivsena toob inimõiguste keskuse võrdse kohtlemise ekspert Kelly Grossthal välja abieluvõrdsuse ja edasimineku nõusolekuseadusega. “See näitab, et vaatamata rünnakutele inimõiguste vastu, on need ühiskonnas alusväärtustena paljude jaoks jätkuvalt olulised,” usub ta. “Lisaks on Eestis pigem hästi sõnavabadusega, kuigi võrreldes varasemate aastatega on näha üha rohkem ohukohti. Olgu selleks siis ühelt poolt aktivistide trahvimine sõnade eest või teiselt poolt lokkav vaenukõne. Mõlemal juhul on vaja leida rohkem tasakaalu üksikisiku ja ühiskondliku turvalisuse vahel.”
Grossthal, kes toob raportit kommenteerides mängu ka homod, võiks märgata, et seksuaalvähemuste kaitse on praegu riiklik prioriteet, minister Keldo teeb lausa arengukava, homoagenda laiutab üle maa ja ilma, kuid inimõiguste keskus nõuab endiselt vaenukõneseadust, millesse Maris Lauri on kirjutanud mitmeaastase vanglakaristuse. Inimõiguslased nõuavad repressioone ja vanglaid, milline empaatia!
Kui aga võtta ette BNS-i teine samateemaline uudis “Uuring: Eestis püsib usaldus inimõiguste järgimise suhtes kõrge”, siis sealt ei leia, et keegi väga homode ja vasakaktivistide pärast põeks. Selles üldülevaates selgub, et inimesed näevad inimõigustena pigem sotsiaalset olukorda (hakkamasaamine) või hoopis Ukraina sõjaga seonduvaid arenguid.
Inimõiguslastel on aeg loobuda olemast marksistlikud verekoerad, siis ehk võetakse neid tõsisemalt, sest põhiinimõigustega on maailmas lood halvad. Eesti Inimõiguste Keskus oma ideoloogilise taustaga pigem takistab tõsisete inimõiguste rikkumistega võitlemist.
Uued Uudised
