Kevadpüha paiku sai taas Eestimaal ringi sõidetud ja mõndagi tähele pandud. Kõik see on ainult ühe inimese vaatenurk ega pruugi olla ainutõene.
Maaelu käib alla, õigemini on seda elu tukslemist üha vähem märgata. Näiteks pole enam näha suuri lehmakarju. Selge, kaasaegsed lehmad on piimaanni nimel nii ülearetatud, et neid hoitakse vabapidamisega lautades, nad pole võimelised enam karjamaale kõndima. Ühe või mitme lehma pidamine on praktiliselt lakanud, paarikümneseidki karju näeb harva.
Lambakarju on, aga vähe. Hobuseid ikka peetakse, aga ainult ratsudena. Kanu näeb maamajade juures harva, sigu vist ei peeta enam üldse. Peenramaid on omajagu, aga juurikaid kasvatatakse enda tarbeks vähe, põhirõhk on ka maal poekaubal.
Sellega seoses mõtlen, et kui tuleb sõda või muu tõsine kriis, siis eestlastel on ikka kusagil maakodu, kuhu purukspommitatud linnadest ja talvekülmadest kortermajadest põgeneda, aga ega neil seal süüa ei ole, ei lihatükikest ja piimatilka külmkapis ega moose ja juurikaid sahvris. Maainimenegi elatub juba ainult poekaubast ja kui sõja ajal kaupluste varustamine ära kukub, on nälg majas, tuleb minna jahile või tegeleda korilusega.
Üks asi veel – maaharimine. Põllud on suured ja suur on tehnika nendel, kombaini heeder 10-12 meetrit, külvik traktori järel ehk pisut vähem. Põllutööd mööduvad nii, et kõrvalt ei märkagi, sest on suurtootmine. Kindlasti on see talumajandusest kõvasti efektiivsem, aga meil on kadunud senine vilgas maaelu. Külad ja talud on vananevate inimeste päralt, linnaläinute suvekodud või tühjad. Muidugi on palju maakohti, kus külaelu õitseb, aga neid on üha vähem ja vaesuse kasvades kolivad “elus” küladki linnale lähemale.
Huvitav, et Lätis see nii pole. Seal on väikesi karju, üheperepõllumaid, väiketehnikat ja sellest tulenevalt ka aktiivsemat külaelu. Muidugi on nad meist ka pisut vaesemad, aga ilmselt on ka suhtumine teine.
Üks linnateema ka. Pühapäeva õhtul Tallinnasse jõudes rääkisime ühes seltskonnas sellest, kui vähe on pealinnas tegelikult välismaa numbriga autosid. Soomlased käivad siin harva, venelased enam mitte. Transiiti sisuliselt ei ole, Eesti on kujunenud kinniseks nurgaks Euroopa Liidu kirdenurgas. Need välismaa autod, mis siia on jõudnud, kuuluvad kas turistidele või siin tööl käivatele eurooplastele, aga neidki on vähe. Mingit D või NL numbrit näeb harva, sagedamini on LV, LT, PL või UA. “Avatud” võimuparteid sulgesid ise meid “väiksesse tigedasse nurgakesse”.
Kõik vindub kuidagi. Rail Balticuga rühitakse, hambad ristis, edasi, aga oma teid ei hooldata. Harvesterikoid on Maarjamaa metsakasukasse suured augud närinud. Tuulikuid peab rahvale jõuga armsaks rääkima, riigikaitse nimel lükatakse ka kodud maatasa. Mina ei oska siin küll arengut näha. Ja üha rohkem asustatakse sellele maale uuskoloniste Venemaalt ja Ukrainast kuni Aafrika ja Araabiani.
Mida keegi neis arengutes näeb, on juba nende endi asi. Kuna maksud ja hinnad aina tõusevad ja võrgutasu ületab tarbimist, ei oska enam optimist olla. Ja muide, väidetavalt on ka Eestis hakanud sagenema lühiajalised elektrikatkestused, mille kohta ei taha “elektrilevitajad” selgitusi anda, kuid väidetavalt on selle taga “juhuelekteri” ületootmine väikese tarbimise puhul, mis “kärsatab” süsteemid läbi. Mine sa tea, aga nii see olevat, kel kogemused on, see teab ehk rohkem pajatada.
Jüri Kukk, toimetaja