Tänasel emakeelepäeval on tavalisest rohkem põhjust eesti keele pärast muret tunda ja ennekõike sellepärast, et sõda paiskab meie maale juurde ohtralt ühe suurkeele pruukijaid.
Emakeelepäeva puhul toimub Vikerraadios e-etteütlus ja presidendi kantselei ees loetakse eestikeelseid tekste, aga üle riigipiiri saabub päevas ligi kaks tuhat võõrast, kes seda keelt ei räägi ega hakkagi, sest neil pole selleks erilist vajadust. Või siis ehk õpivadki, aga nad pole selle keele kandjad, sest neil on oma emakeel.
Siililegi peaks selge olema, et kui ühe keele kõnelejaid on alla miljoni, nende kodumaal kõnelevad sajad tuhanded keelt, mis on emakeeleks piiritagusele 140 miljonile, ning neid lisandub iga päevaga tuhandeid, siis on põlisrahva keel väga suures ohus.
Kümmekonna päevaga on Eesti juurde saanud kusagil 15 000 võõrkeelset inimest ja nende tulva ei saa peatada, kusjuures enamik tuleb pealinna, kus vene keel ja vene meel on juba tavalised.
Võimulolijad ainult räägivad suuri sõnu sellest, kuidas nad hoolivat eesti rahvast ja tema keelest – kui minister Andres Sutt valmistas juba pikka aega ette seadust, mis lubab võõrastel pikemaks ajaks Eestisse jääda, siis teod sõnadega küll kaasas ei käi. Valitsus tegutseb eesti keele tegeliku hoidmise vastu.
Meie oma keelt ohustavad meie oma inimesed, kes leiavad, et ka teise suure võõrkeelega saab rohkem ära teha, seda just meie ülikoolides. Võõraste siiatoomisega kaasneb veel üks oht – nimelt arvatakse, et eesti keele grammatika olevat liiga keeruline, seda olevat vaja lihtsustada, et võõrad suudaksid riigi- ja põlisrahva keele ära õppida, kuigi meie rikkalik keel kaotab sellest omanäolisuse. Me tapame oma keele, et võõrastele meele järgi olla.
Ükski keel ei püsi muutumatuna, kõik keeled arenevad, saavad mõjutusi, rikastuvad uute sõnadega, mis kajastavad üldisi arenguid, kuid kõik see peab toimuma evolutsiooniliselt, vajaduspõhise protsessina ja võimalikult vähe suunatuna. Eestis jääb paraku sageli mulje, et muudatusi tehakse muudatuste pärast, olemaks “kaasaegne” ka keeles, kuigi sellega kaotatakse keele tõeline väärtus, mis on saadud esivanematelt. Meie ei vaja emakeele muutumist teiseks keeleks, “pidžin-keeleks”, millel on ajaloolise maarahva keelega vähe ühist.
Eesti keel ei vaja sedavõrd pidulikke üritusi emakeelepäeval, kuivõrd vajab pidevat eesti keele kaitsmist päevast päeva. Kuivõrd riiklikul tasemel seda ei tehta, peab iga eestlane eraldi ja ühtse kogukonnana oma keele kaitsele tõusma.
UU