Sotsiaalmeedias on suurt nördimust tekitanud keeleteadlase Liina Lindströmi jutt sellest, et eesti keele reegleid tuleks lõdvendada.
Vikerraadio keelesaates teemal “Kui vaba on keel?” rääkis Tartu Ülikooli keeleteadlane Liina Lindström, et eesti keel võiks olla veel vabam, aeg on normeeritud kirjakeel üle vaadata, sest ühiskond meie ümber muutub ja muutub ka eesti keele kasutajate koosseis. “Meil on väga palju uusi eesti keele kasutajaid, kelle jaoks on selline normeeritud kirjakeel väga raske ja võibolla ka võimatu omandada,” arvab ta.
Kõigepealt tekib küsimus: kas me peame oma rahvuskeele reegelid teiste rääkijate pärast lõdvendama. Muudame keele, mis meie endi suus on välja kujunenud, lihtsamaks? Lubame võõrastel rääkida oma emakeelt nii, kuidas neile lihtsam ja suupärasem on? Ärgem unustagem, et lihtsustatud keeled surevad kõige kiiremini välja või muutuvad mingiks ersatskeeleks.
Me ei tohi muutuda orjarahvaks, kes mõtleb ka kõige meile omase puhul vaid võõrastele. Kui nad tahavad eesti keelt osata, tundku põlisrahva vastu niigi palju austust, et õppigu keel selgeks kogu selle raskuses.
Eesti keel vaesestub rahvuskultuuri mõttes niigi, sellest kaovad sõnad, mis on seotud maaelu, talukultuuri, rahvakommete, looduse ja palju muuga, millega linnastunud inimesed kokku ei puutu ja mis kaob seetõttu ajaloolisest mälust. Seda on vaja hoida, mitte avada teed võõrmõjudele.
Juba praegu on näha, kuidas ilma lõdvendamistetagi on noorte eestlaste keeleoskus väga kehvaks muutunud, ei tunta sõnu, keelenüansse, grammatikat ja muud vajalikku – kas me edaspidi seadustamegi võimaluse eesti keele rikkalikkust mitte õppida ja seda just noorte seas? Tundub, et eesti keele põrmustamisega on alustatud juba eestlaste ja nende pealekasvava põlvkonna kaudu.
Noored võtavad praegu kiiresti üle ingliskeelsed mõisted, nad haibivad, tšätivad, hängivad ja nii edasi – kas Lindströmi sugused tahavadki eesti keele muuta mingiks pidžin-keeleks?
See mõiste on alguse saanud Ameerika ja Okeaania põlisrahvaste juurest, kelle oma keel on segunenud inglise keelega ja sellest on tekkinud mingi laialt kasutatav tehiskeel, mis ei ole ei inglise ega ka näiteks melaneesia keel, selle reeglid on lihtsad, ja seda kasutatakse ühiskonnas, kus juured aina katkevad.
Eesti keelt on vaja kaitsta kogu tema rikkuses, kirevuses, nüanssiderohkuses ja kindlasti ka tema raskesti omandatavuses – sest see teebki eesti keelest eesti keele. Riiklik poliitika peab olema suunatud keele hoidmisele, mitte lihtsustamisele.
Sest keel lihtsustub ja muutub nagunii, seda ka keeleteadlasteta ja vastavate instituutideta. Eesti keel on juba praegu lisaks venepärasusele saanud ohtralt inglispärasust juurde, see tuleb iseenesest ja ametlik keelepoliitika ei pea tegelema selle kinnistamisega. Muutusi võib fikseerida, kuid mitte propageerida.
Muidu ei möödu kahtkümmet aastatki, kui kusagilt Lõuna-Eestist või emigratsioonist Tallinnasse tulev inimene, kes mäletab ja räägib 1990. aastate eesti keelt, ei tunne enam uusversiooni äragi. Eesti keel ei pea muutuma kaduvaks keeleks, mida tema rikkuses räägitakse vaid kolkakülades, mujal lokkab pidžin-estniš.
Jüri Kukk, toimetaja
Vikipeedia: Pidžin (inglise keeles pidgin) on segakeel, mis tekib eri emakeelte kokkupuutel. /…/ Pidžinil on enamasti väike sõnavara ja lähtekeeltega võrreldes lihtsam grammatiline struktuur (näiteks võib puududa sõnamuutmine) ja häälikusüsteem. Tüüpiline on, et nimisõnad ei käändu ja tegusõnad ei pöördu. Kui nt eesti keeles öeldakse: “Poiss ütles, et läheb koju.”, siis eesti pidžinis öeldakse sama lause: “Poiss ütlema minema kodu.”