Kas te mäletate veel, mis maitsega on päris liha? See liha, mis pannile pannes säriseb, võtab külge kuldpruuni kooriku ja lõhnab nii, et süljenäärmed hakkavad tööle.
Unustage ära. Tänapäeva Eesti poeriiulilt ostetud „liha“ on muutunud keemiakombinaatide ja bürokraatide ühisloominguks, kus tarbijale müüakse liha pähe tavalist kraanivett, mis on pakendatud disainitud kilekotti ja maitsestatud e-ainetega.
Olukord on kriitiline ja sellest on võimatu rääkida viisakalt. See, mis toimub meie lihaturul, on tarbija süstemaatiline petmine, mida toetab ja seadustab Euroopa Liidu ning Eesti ametnike pime bürokraatia.
Soolavesi välisfilee hinnaga ehk seaduslik vargus
Kõige jahmatavam on see, kuidas suurtööstused meid igapäevaselt lollitavad. Ostad tüki ilusat sealiha, paned pannile ja sekund hiljem on sul praadimise asemel käsil supikeetmine. Liha ujub hallis, vahutavas ja ebamäärases vedelikus, kahanedes silmapilkselt poole väiksemaks.
Miks? Sest suurtööstused pritsivad lihalõigud spetsiaalsete masinatega soolvett ja fosfaate täis. Meile müüakse liha kilo- ja välisfilee hinnaga vett, mis on keemiliselt sunnitud lihaskiudude vahele jääma, kuni see pannil plahvatuslikult eraldub. Ja mis on ametnike vastus? „Kõik on seaduslik, kui see on tagaküljel kirbukirjas kirjas.“
See ei ole toidutööstus. See on tarbija seaduslik röövimine päise päeva ajal, kus riiklikud kontrollorganid kaitsevad petiseid, mitte petetuid. Toiduohutus on küll tagatud – te ei sure ära –, aga teid tehakse rahakotist lagedaks puhta rämpsu eest.
Regulatsioonide terror: väiketootja on riigivaenlane number üks
Samal ajal, kui suurtööstused tohivad liha veega solkida, on käimas tõeline nõiajaht neile vähestele väiketalunikele, kes tahavad pakkuda puhast, ausat ja päriselt värsket liha. Põllumajandus- ja Toiduameti (PTA) ning Euroopa Liidu regulatsioonid on muutunud hävitustööriistaks.
Väiketalunikku, kes kasvatab loomi armastusega ja tahab müügiks pakkuda kvaliteetset kraami, koheldakse nagu kurjategijat. Talt nõutakse absurdi tippsaavutusi: tuhandeid eurosid maksvaid euronõuetega ruume, sadu lehekülgi mõttetut paberitööd ja ennesekontrolliplaane, temperatuuripäevikute täitmist ning reegleid, mis on kirjutatud miljonikäibega tehaste, mitte viie lehmaga talu jaoks.
Väikese tapamaja pidamine on tehtud nii ülejõukäivaks ja kulukaks, et need suletakse üksteise järel. Talunik peab looma vedama sadu kilomeetreid teise Eesti otsa, tekitades loomale tohutut stressi (mis rikub liha kvaliteedi lõplikult), et lihtsalt saada ametnikult tempel.
See ei ole kontroll, see on puhas bürokraatlik terror ja kiusamine, mis sunnib väiketootjaid tegevust lõpetama. Riik eelistab anonüümset, masstoodetud ja hingetut vedelat massi kohalikule elujõulisele talutoidule.
Tarbija valik: kas lepimegi lögaga?
Me elame süsteemis, mis on tagurpidi pööratud, kus ausus ja kulinaarne kvaliteet on tehtud kuritegelikult kalliks ning bürokraatlikult võimatuks. Samal ajal on soolvee süsting ja tarbija petmine juriidiliselt korrektne norm, mis on kaetud ametnike ametliku heakskiiduga. Tulemuseks on olukord, kus poeriiulilt kvaliteetse tooraine leidmine meenutab hasartmängu, kus kaotajaks jääb alati ostja.
Kuni regulatsioonid eelistavad paberite täitmist toidu tegelikule väärtusele, jääbki Eesti lihaturgu iseloomustama paradoks: paberil on kõik euroopalikult ohutu ja nõuetekohane, kuid pannil on endiselt ainult vesi ja pettumus.
Rainis Lipstok