Kuidas muuta olukorda, kus ideoloogiline ühesuunalisus, Tallinna-keskne kõlakoda ja hirm tühistamise ees on ohjanud kogu vaba sõna?
Kuidas ehitada üles meediamaastik, kus ühiskonna kõik osad tunneksid end osaliste, mitte pelgalt pealtvaatajate või moraliseerimise sihtmärkidena?
Selle probleemi lahendamine ei eelda riiklikku sundi ega tsensuuri, mis ohustaks demokraatiat. Vastupidi, lahendus peitub struktuursetes, kultuurilistes ja professionaalsetes reformides, mis jagunevad neljale tasandile: riik, toimetused, alternatiivkanalid ja lugejad ise.
Monopolide lõhkumine ja regionaalne hapnik
Eesti erameedia turg on liiga väike, et vaba turg iseenesest mitmekesisust tagaks. Kahe suure kontserni – Delfi Meedia ja Postimees Grupi – kaksikvõim soodustab homogeensust.
Sekkuda tuleks struktuurselt:
Sõltumatu regionaalmeedia fond: praegu koondub kogu meediaressurss ja reklaamiraha pealinna. Riik peaks looma püsiva, erakondadeülese fondi (Põhjamaade meedia eeskujul), mis rahastab otseselt maakonnalehtede sisuloomet ja kohalikku uurivat ajakirjandust. Kui kohalikul tasandil on elujõuline ajakirjandus, jõuavad Toompealt kaugemal elavate inimeste reaalsed mured ja väärtushinnangud ka riiklikku pilti.
ERR-i maailmavaatelise tasakaalu audit: Eesti Rahvusringhääling (ERR) on kõigi maksumaksjate ühine omand. On lubamatu, et ERR-i programmides on teatud ühiskondlikud grupid raamistatud ekspertidena ja teised kriitika sihtmärkidena.
ERR-i Ringhäälingunõukogu peaks tellima regulaarseid sõltumatuid auditeid, mis mõõdavad teemade ja külaliste maailmavaatelist tasakaalu (nt rohepöörde, perepoliitika või majandusotsuste kajastamisel).
Mõtteviisi mitmekesisus
Tänane meedia räägib palju mitmekesisusest, kuid unustab sageli kõige olulisema vormi ajakirjanduses ehk siis vaadete erisuse. Mida siis teha ?
Teadlikult tuleks palgata inimesi, kes ei ole sündinud ja kasvanud Tallinna või Tartu linnade keskklassis. Meedia vajab ajakirjanikke, kes mõistavad maaelu, rasketööstust, ettevõtlust väljaspool idufirmade sektorit või traditsioonilisi usulisi ja kultuurilisi väärtusi.
Enne oluliste, ühiskonda lõhestavate teemade (nt maksutõusud või rändepoliitika) kajastamist peaks toimetus määrama ühe ajakirjaniku, kelle ülesanne on otsida üles valitsevale peavoolu narratiivile vastupidised argumendid. See sunnib toimetust oma positsioone testima arvamuste erisuses ja hoiab ära intellektuaalse laiskuse.
Professionaalse ajakirjanduse eetikasse peab naasma põhimõte, et teisitimõtlejaid ei sildistata automaatselt populistideks, äärmuslasteks või foobideks. Kriitilisi argumente tuleb filtreerida faktipõhiselt.
Professionaalne alternatiivmeedia
Selleks, et peavoolumeedia ketti lõdvendaks, on vaja reaalset konkurentsi. Seni, kuni alternatiivmeedia piirdub vaid vihaste arvamuslugude ja emotsionaalsete postitustega, on peavoolul lihtne seda ignoreerida.
Ühiskonnagrupid, kes tunnevad end peavoolust kõrvalejäetuna, peavad investeerima professionaalsesse uudisajakirjandusse. Tugevad, annetustel või liikmetasudel põhinevad portaalid, mis teevad kvaliteetset uurivat tööd ja esitavad tõeseid fakte teise nurga alt, sunnivad ka suurmeediat neid teemasid üle võtma.
Tuleb luua platvorme, kus erinevate valdkondade praktikud (põllumehed, insenerid, väikeettevõtjad, õpetajad) saavad oma häält kuuldavaks teha otse, ilma et peavoolu toimetaja või ajakirjanik nende sõnumi läbi oma ideoloogilise filtri hambutuks lüpsaks.
Julgus seista vastu tühistamisele
Kõige suurem takistus vaba mõtte arengul on hirm. Ajakirjanikud ja eksperdid harrastavad enesetsensuuri, sest nad kardavad sotsiaalmeedias vallanduvat hüsteeriat, kolleegide põlgust või halvimal juhul ka töökoha kaotust.
Peatoimetajad peaksid kaitsma oma ajakirjanikke või välisautoreid, kes langevad tühistamiskultuuri ohvriks lihtsalt seetõttu, et nad esitasid ebamugavaid küsimusi või kaitsesid ebapopulaarset seisukohta.
Auditoorium ei saa olla vaid passiivne tarbija. Kui me tahame mitmekesist meediat, peame olema valmis seda rahaliselt toetama. Tellides ja jagades sisulist, tasakaalustatud ja süvitsi minevat ajakirjandust – isegi siis, kui me artikli autoriga igas punktis ei nõustu –, hääletame me oma rahakotiga vaba ja avatud ühiskonna poolt.
Pealtvaatajatest osalisteks
Ühiskonna kõigi osade kaasamine meediasse ei tähenda seda, et kõigil peaks olema õigus meedias valimatult karjuda. See tähendab ühiskondlikku kokkuleppet – ajakirjandus ei ole advokaat ega kohtunik, vaid lava.
Meedia ülesanne ei ole ühiskonda kasvatada või juhtida seda ühe kindla ideoloogilise tuleviku suunas. Ajakirjanduse ülesanne on peegeldada tegelikkust kogu selle keerukuses ja vastuolulisuses.
Alles siis kui murtakse toimetuste mugavusmull ja kui toetatakse regionaalset sõltumatut häält , lõpeb hirmul põhineva enesetsensuuri. Nii saab Eesti ajakirjandus tagasi oma põhiväärtuse – usalduse kogu ühiskonna , mitte ainult ühe sihtgrupi silmis.
Raul Pint