Eesti võimupoliitikute puhul paistab silma loosunglik sõnakasutus, mis annab neile justkui tõsiduse, kuid samas ongi need vaid loosungid.
EL-i liikmesriikide digiteenused peavad olema kättesaadavad kõikidele Euroopa kodanikele, sõnas ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister Andres Sutt Euroopa Liidu telekommunikatsiooniministrite kohtumisel.
„Eesti kodanik peaks pääsema enda ID kaardiga ligi samadele e-teenustele, mida saab täna näiteks Belgia kodanik ja vastupidi. Liikmesriikide poolt loodud eID lahendused ja teenused peavad olema kättesaadavad piiriüleselt,“ lausus Sutt.
Muidugi on ministril nõude osas õigus, kuid üldjuhul ei seisa asi mitte digiarenenud Eestis, vaid neis, kellele Reformierakond, näpp suus, jumaldavalt otsa vahib – paljudel Euroopa suurriikidel takistab digilahenduste juurutamist andmekaitse.
Näiteks Saksamaal muutuvad andmekaitsereeglid pigem karmimaks kui leevenevad, mis tähendab, et andmete ristkasutus ei tule kõne allagi, see aga on eelduseks, et mingi dokumendi saamiseks saaks vajalikud andmed kõigist asjasse puutuvatest ametkondadest.
Soomes, Saksamaal, USA-s ja mitmel pool mujal elavad väliseestlased jutustavad aga lugusid sellest, kuidas seal tuleb joosta ühe või teise paberi järel, mis tähendab asjaajamiste lükkumist päevade ja nädalate pikkuseks. Lääne-Euroopas on bürokraatia ennast põhjalikult sisse söönud – kas näiteks Euroopa Liidu tohutu ametnikearmee ikka tahaks, et viimane kui asi saaks ilma nendeta lihtsalt arvutis ära aetud?
Šveitslased on näiteks Eestis käinud ja hindavad meie digilahendusi väga toredateks, aga ise seda teed minna ei soovi – nende arvates on andmebaasid liiga kaitsetud, kui need peaks sattuma totalitaarsete jõudude kätte. Ja kübervõimekus on nii Venemaal, Hiinal kui Põhja-Koreal, isegi Islamiriigil olid oma IT-mehed.
Väike Eesti naudib digiriigi edu, kuid suuremates riikides on see pidurdunud nii riikide ja nende rahvaarvu suuruse kui ka andmekaitse tõttu, mis ei luba tohutut hulka andmestikku digiruumi laiali paisata, sest ka selle kuritegelik omastamine on digimaailmas liiga tavaline. Eriti hulluks aga läheb asi, kui see info satub maailmavalitsemisele pretendeerijate kätte.
Kord olime me kõvad tegijad e-residentluse osas, kuid praegu on vähe kuulda sellest, kui suurt olulist kasu see Eestile on andnud – pigem tulevad teated selle võimaluse kuritarvitamisest.