Intsident Ukraina lippudega Viljandis näitas, et toetuses Ukrainale pole midagi vabatahtlikku, vaid see on riiklikult seatud kohustus, seega pole tegu siira toetusega sõdivale maale.
Pärast Euroopa Liiduga ühinemist pole rahvalt milleski olulises arvamust küsitud. Ei küsitud kooseluseaduse ja pagulaskvootide kohta. Ei küsitud rohepöörde ega koroonapiirangute kohta. Ei küsitud maksutõusude ega suveräänsuse loovutamise kohta. Ja ei küsitud Ukraina abistamise kohta.
Kõigis neis küsimustel pole olnud diskussiooni, debatti ega midagi muud, rahvahääletusest rääkimata. Toimub lihtsalt riiklik kehtestamine ja mida aasta edasi, seda räigemalt.
Ukraina toetamine on ka riiklik kümnis. Enamik inimesi toetab Ukrainat siiralt, kuid riiklikult on kehtestatud armastamise kohustus.
Aga kas Ukraina armastamine on siiras? Kujutagem ette, et Ukraina sõdiks Poolaga, kellega on tal palju kanu kitkuda: vastastikused verevalamised Teise maailmasõja ajal, Poolalt äravõetud alade liitmine Nõukogude Liidu Ukraina NSV külge.
Kui Ukraina sõdiks Poolaga, kas me oleksime Ukrainaga? Arvatavasti mitte, meile see sõda ei meeldiks, aga meil oleks suva. Kui aga Ukrana sõdib Venemaaga, oleme me tema poolt, sest Venemaa on meie põlisvaenlane.
Siit koorubki välja karm tõde: me oleme Ukrainaga, sest loodame, et ta purustab tiblad, ilma et meie peaksime verd valama. Me aitame Ukrainat ja laseme tal verest tühjaks joosta, et me ise ei peaks kannatama. See ei ole toetus, see on ärakasutamine ja seda teeb kogu Euroopa.
Tegelikult pole meil Ukraina ega ukrainlastega suurt midagi ühist. Ukraina on prosovjetlik korrumpeerunud riik ja ukrainlased on tugeva nõukoguliku mõjuga. Nad pole meile sedagi, mis soomlased. Me toetame neid, sest kardame Venemaad.
See paneb meie siiruse kahtluse alla. Muidugi toetame me sõdijaid ja loodame nende võitu, kuid Ukraina lipuga on liiale mindud, seda just seetõttu, et see on toimunud riigilipu arvel. Muidugi on rahvusmeelsed eestlased solvunud ja olukord ei tee kedagi õnnelikuks, ei meid ega ukrainlasi, sest see pinge ei kao kuhugi.
Miks me ei heiska Iraani lippe, kuigi toetame selle rahva vabadusvõitlust? Neid lippe pole lihtsalt enam kuhugi panna: Eesti lipp, tähelipp, homolipp, Ukraina lipp…
Austus peab tulema südamest, mitte riikliku tellimuse või käsu korras. Viljandis näidati lõpptulemusena, et Ukraina lipp on kohustus ja see devalveerib sõdiva riigi toetamist.
Ukraina täiemahulise sõja algusest võimul olnud Reformierakond on Ukraina-teemat kasutanud puhtalt sisepoliitilisel põhjusel, tõstmaks sõdiva maa kannatuste arvel oma kõikuvat mainet. 2022. aastal öeldi, et sõjast võitsid kaks juhtpoliitikut, Kaja Kallas ja Vladimir Putin.
Uued Uudised