Kui uus Riigikogu valis endale parlamendi aseesimehed, pidanuks teiseks aseesimeheks saama suurima opositsioonierakonna ehk EKRE esindaja Martin Helme. Teised opositsiooniparteid aga lõid seljad kokku ja positsiooni sai endale Jüri Ratas. Pealtnäha demokraatlik käik, aga see tühistas ühe hoobiga alatiseks ühe reegli – selle, et ühe aseesimehe koha peab saama suurim võimuta jäänud erakond. Sellest reeglist ei pea enam keegi kinni pidama, pretsedent on loodud.
Esmaspäeval tekitas Riigikogu istungi rakendamise arutelu käigus terava vastasseisu see, et töönädala päevakorrast jäi välja EKRE algatatatud relvaseaduse muutmise eelnõu. Vastavalt kodukorra seaduse § 97 lõikele 2, mis ütleb, et eelnõu esimene lugemine peab toimuma Riigikogu täiskogus seitsme töönädala jooksul, pidanuks see eelnõu olema nädalakavas, aga polnud, kuigi seitsmes töönädal sai täis 19. septembril.
Aseesimees Toomas Kivimägi tõi põhjenduseks asjaolu, et töökava olevat väga täis ja see sätiti nii, et parlamendi töö liiguks. Ütles ta mis ütles, aga üks reegel rändas taas prügikasti – tulevikus ei pea miski seitsme töönädala jooksul menetletud saama ja kodukorra seadusest kinni pidama ei pea, kui “õige” põhjenduse leiab.
Mis puutub nn protsedurilistesse küsimustesse ja obstruktsiooni, millele võimukoalitsioon kogu aeg negatiivse tooniga viitab, siis needki on Reformierakonna lapsukesed, kes sündisid siis, kui oravapartei ja Kaja Kallas jäeti valitsuse loomisest ilma ja nad asusid vihaga (silma paistis just eriti õel Kaja Kallas) Riigikogu tööd takistama.
Protseduuriliste küsimustega püüti nurka suruda Riigikogu esimeest Henn Põlluaasa ning obstruktsiooniga ära jätta EKRE algatatud abielureferendumit. Tollal poliitoravatel ja sotsidel absurdsete küsimustega obstruktsioon hästi ei õnnestunud ja nad tegid selle asemel koos kaporatuuriga hoopiski võimupöörde. Aga miski destruktiivne oli juba poliitilisse praktikasse paisatud ja seda reformarite poolt.
Täpsustuseks – praegune obstruktsioon on vähemalt asjalik, eelnõud, nagu seegi relvaseaduse oma, peaksid lahendama pakilisi küsimusi, mitte nagu tollane komöödiateater, kui muudatusettepanekutes tahtsid sotsid ja oravad välja selgitada, kas Venemaa koosseisus oleks rahva arvates parem elada ja kas 13-aastasega võiks abielluda.
Praegu tühistab Riigikogu juhatus üha uusi kirjutatud ja kirjutamata reegleid ning tundub, et Reformierakonnal on kavas saada selliseks võimuerakonnaks, nagu oli Nõukogude Liidus NLKP ning Süürias ja Iraagis BAATH ehk nagu on Hiina KP – alatiseks võimuparteiks, mis sulab kokku riigiaparaadiga ja kes ei hooli reeglitest, vaid teeb neid ise.
Kui demokraatia siiski säilib ja võimule saab keegi teine, olgu need vasakäärmuslased, tsentristid või konservatiivid, siis on neil võimalik kogu seda “uuspraktikat” kasutada opositsioonilise Reformierakonna vastu, aga sellele need tegelased ilmselt ei mõtle – Jürgen Ligi teatas ju sotsiaalmeedias, et ka nelja aasta pärast polevat opositsioonil lootustki võimu saada. Ju siis on e- ja m-valimised välja timmitud.
NLKP ja BAATH on ajaloo prügikastis ja kunagi saab otsa ka Reformierakonna võimumonopol ning siis tuleb riiki ja seadusandlust uuesti üles ehitama hakata, sest Kaja Kallase võimurid hävitavad praegu kõik, mis seni ühiskonda üleval hoidis, sealhulgas poliitilise kultuuri.
Uued Uudised