Eesti kaitsekulud suurenesid ning 2021. aasta riigieelarves eraldati rannakaitse väljaehitamiseks raha tänu Eesti Konservatiivsele Rahvaerakonna tegevusele.
Miks on seda vaja eraldi rõhutada olukorras, kus valitsusvastutust jagavad kõike kolm erakonda – EKRE, Keskerakond ja Isamaa – võrdselt? Aga sellepärast, et Isamaa on riigikaitseteemadel asunud avalikkust sihikindlalt eksitama. Isamaa poliitikute levitatud jutt, nagu oleks EKRE soovinud kaitsekulutusi vähendada ja Isamaa suurendada, on otsene vale.
Riigikaitsega keskmisest rohkem olevad inimesed on ammu kursis, et Isamaa on riigikaitse pikaajaliste võimekuslünkade kaotamise asemel võidelnud ainult oma ametkonna võimalikult suure rahastuse eest ilma kohustuseta selle rahaga midagi asjalikku peale hakata. Faktile, et kaitseministeeriumis jääb igal aastal raha üle, aga võimekuslünki riigikaitses pole aastakümnetega suudetud kõrvaldada, juhtis mõni nädal tagasi tähelepanu rahandusminister Martin Helme.
Ka reservkolonelleitnant Leo Kunnas on iseloomustanud Isamaa kaitsepoliitikat järgmiselt: „Jäägu kõik nii kuis on ning tiksume aga tasapisi edasi. Jääme Andrus Ansipi valitsuse aegse „jõukohase riigikaitse“ doktriini juurde, sisendades samal ajal iseendale ja rahvale, et Eesti on väga hästi kaitstud.“
Kui Martin Helme käis mõne nädala eest välja välja idee, et järgmise aasta riigieelarves oleks võimalus kasutada umbes 300 miljonit eurot kontol seisvat laenuraha iseseisva kaitsevõime oluliste võimelünkade – rannakaitse ja keskmaa õhutõrje – täitmiseks, asus Isamaa seda ideed auklikuks laskma. Keskmaa õhutõrje ei olevat prioriteet ja seda polevat vaja.
Seda väideti hoolimata sellest, et seni on kõik ametiisikud kaitseministeeriumis ja kaitseväes üksmeelselt kinnitanud, et õhutõrjet oleks vaja küll, aga ei saa, sest pole raha. Sama kinnitab ka Kaitseuuringute Keskuse kahe aasta tagune raport, kus tõdetakse, et suurim võimelünk Balti regioonis on õhukaitse. Kõnekas on olukord, et ei Isamaa Riigikogu fraktsioonis ega nende seniste kaitseministrite hulgas ei ole ühtegi endist sõjaväelast.
Raha eraldamisele nii rannakaitse kui ka õhutõrjele seisis Isamaa vastu ka riigieelarve läbirääkimistel. Põhjuseks toodi, et riigikaitse arengukavas polevat nii ette nähtud. Ometi me kõik teame, et kehtiv arengukava ei vasta enam praegusele maailma julgeolekuolukorrale. Rannakaitse väljaehitamisega nõustuti poliitilise kokkuleppe tulemusena.
EKRE jaoks on vastumeelne uhkeldada oma poliitiliste saavutustega, aga antud asjaolusid arvestades ei saa seda jätta tegemata: 66 miljoni euro eraldamine rannakaitse väljaehitamiseks kahe aasta jooksul on vaieldamatult EKRE võit. Tegelikult kogu Eesti rahva võit.
Kahju on sellest, et Isamaa jõulise vastuseisu tõttu ei õnnestunud täita teist suurt lünka riigikaitses ehk ehitada üles Eesti õhutõrje. Õhutõrje vajadus on iseseisva kaitsevõime seisukohalt seda arusaadavam, et sõjalise konflikti korral on õhukaitse tagamine vastuvõtva riigi kohustus liitlasvägede saabumiseni. Teisisõnu, liitlaste saabumine on ohus, kui Eestis ei suuda kontrollida oma õhuruumi. Iseseisvuse taastamisest möödub peagi 30 aastat, aga meie õhuvägi ei suuda ikka veel mitte midagi alla tulistada.
Leo Kunnas märgib: „Rahandusminister Martin Helme ettepaneku täies mahus realiseerumine tähendanuks kaitsekulutuste de facto tõusu üle 2,5% tasemele SKT-st lähemaks kolmeks aastaks, ehk praeguse valitsuse nominaalse ametiaja lõpuni. Mul ei jää muud üle, kui tõdeda, et Isamaa erakond on selle konflikti käigus ise oma kätega ühe kõige olulisema valimislubaduse põhja lasknud, ühesõnaga, tegutsenud enesehävituslikult.“
Valimislubadusest taganemine aga ei takista Isamaal jätkuvalt avalikkuses praalida, kuidas ilma nendeta laguneb Eesti riigikaitse laiali. Miski pole kaugem tõest. Tegelikkuses on Isamaast saanud Eesti riigikaitse suurim pidur.
UU