Nüüd võitleb ajakirjandus jälle kaitseväe eripensionide vastu. Vägisi jääb mulje, et kaitsetööstus on otsustanud vabaneda talle koormaks muutunud kaitseväest. Oidsalu ja paljud teised kommentaatorid ei ole veel märganud või ei taha märgata, et Eesti sõjaline doktriin on hübriidohtude survel oluliselt muutumas. Laiapõhjaline riigikaitse ei tähenda enam ainult tankitõrjet ja õhutõrjerakette. See hõlmab ka teadlikku ettevalmistust rände kasutamiseks relvana.
Igor Taro ja mitmed teised räägivad Valgevenest lähtuvast ränderünnakust kui klassikalisest hübriidsõja instrumendist. Lukašenka režiim kasutas migrante teadlikult relvana Leedu, Läti ja Poola vastu – segas piirivalvet, koormas riikide süsteeme ja testis lääne otsustavust. Eesti piirivalve pidi selle kogemuse põhjal taktikat muutma. See ei ole humanitaarkriis. See on organiseeritud rünnak riigi suveräänsuse vastu.
Sõjaväel on siin oma sõna öelda. Piirivalve ja Politsei- ja Piirivalveamet ei ole piisavad, kui surve kasvab kümnete tuhandete inimesteni päevas. Kaitsevägi peab olema valmis toetama piiri kaitsmist, tagama julgeolekutsoonide kontrolli ja vajadusel kasutama jõudu riigi terviklikkuse säilitamiseks. Seda ei saa lahendada ainult sisejulgeoleku jõudude ja dialoogipolitseiga.
Kuid siin jõuame veelgi ebamugavama tõeni, millest Oidsalu artikkel täielikult vaikib. Valgevenest lähtuv rünnak on ohtlik, kuid Brüsselist ja eurokurjuse telje riikidest lähtuv rändesurve on pikas perspektiivis palju hukutavam. See ei ole enam nurgatagune hübriidrünnak. See on demograafiline relv, mille eesmärk on muuta Euroopa rahvusriigid tundmatuseni.
Ümberasustamine, võõrtööjõu mahitamine, kvoodid ja pidev massiimmigratsioon ei ole juhus. Need on teadlik poliitika, globalistide sõjaline erioperatsioon, mis lahjendab rahvuslikku identiteeti, koormab heaoluriiki, loob paralleelühiskondi ning suurendab terroriohtu.
Kui see arusaam kunagi riigijuhtide tasandil päriselt kohale jõuab – et me peame korraga kaitsma end idast tuleva Valgevene-Vene hübriidrünnaku ja läänest tuleva Brüsseli demograafilise invasiooni eest –, muutub olukord äärmiselt tõsiseks. Siis ei piisa enam ainult piirivalvest ega rahvusvahelisest koostööst. Siis on vaja sõjaväe otsustavat sekkumist riigi ja rahva säilitamiseks.
Sõdida korraga Valgevenega, Venemaaga ning Euroliidu institutsioonidega toetatud rändepoliitikaga ei ole meelakkumine. See on raske, ebamugav ja poliitiliselt eksistentsiaalne ülesanne. See nõuab selget tahet, tugevat rahvuslikku eneseteadvust ja kaitseväge, mis on lojaalne eelkõige Eesti riigile ja Eesti rahvale, mitte Brüsseli direktiividele.
Just seepärast on tegevväelaste väärikad palgad, eripensionid ja motiveeritud karjäärimudel mitte luksus, vaid strateegiline vajadus. Me vajame mehi, kes on valmis kaitsma mitte ainult territooriumi, vaid ka rahva tulevikku. Kui kaitsevägi muutub lihtsalt kalli tehnika hooldajaks ja personalikulud surutakse miinimumini, et rahastada järjekordseid „kaitsetööstuse innovatsiooniprojekte“, kaotame võimekuse just seal, kus seda kõige rohkem vaja läheb.
Oidsalu mure eelarve pärast on osaliselt õigustatud. Aga ta vaatab probleemi valest otsast. Probleem ei ole liiga heldes suhtumises kaitseväelastesse. Probleem on selles, et raha liigub valele poole, doktriin areneb aeglasemalt kui ohud ja paljud julgeolekukommentaatorid ei julge nimetada teist, veelgi ohtlikumat vaenlast – massiimmigratsiooni ideoloogiat, mida surub peale Brüsseli eurokurjuse telg.
Tõeline riigimehelikkus algab sellest, et me valmistume kõigiks ohtudeks. Ka nendeks, mis tulevad mitte ainult idast, vaid ka seestpoolt ja läänest. Selleks on vaja tugevat, uhket ja rahvuslikult lojaalset kaitseväge. Kõik muu on vaid ajutine enesepettus.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 30.07.2026