Eesti televisiooni pühadeaegne kava on sotsiaalmeedias kõvasti kriitikat saanud, ilmekalt iseloomustab nähtut ajakirjanik Juku-Kalle Raid: “Vaadake ETVd, meie „legende“ iseloomustab üks asi: nad on ise endale peale tulnud. Ja teevad seda juba aastaid ja ega lõpeta ka, sest inimlik armastus enda vastu ei luba.”
Veel kirjutab ta: „Kord elus olen näinud tõelist staaritelevisiooni – ja see oli Eestis! Staaritelevisiooni selles mõttes, et leidus inimene, kes täitis kogu eetri! Kogu universumi, oma lõputu karismaga! Tõeliselt, nii et vaataja kukkus käpuli!
Eelnev kirjeldus sobiks hästi ükskõik millise jabura ETV saate autori jabura uusima autorisaate tutvustuseks, seda eriti aastalõpul.“
Evi Arujärv kirjutas sotsiaalmeedias samal teemal: „Prime time – „Ringvaade“, kus Marko Reikop sööb juba aastaid mulda, tigusid ja roiskunud toitu, taustaks keskpäraste popstaaride häälitsused.
Lõppeva aasta erifookus – teletöötajad õhukindlas nostalgiamullis: vastastikusest ja eneseimetlusest kantud intervjuud ja monoloogid.
Kultuur – aukohal „Eesti laul“ – massiivselt esitletud, hinnalt kallis, aga sisult odav võõrkeelne ja -meelne värviliste „euroväärtuste“ tribüün. Minimaalsele mõttetegevusele ja originaalsusele viitavate kultuurisaadete hingusele saatmine või mandumine.
Ühiskondlik-poliitilised saated – paljuhäälsed, fookuseta heietused, tendentslik teemade valik, ainult üht poolt esindavad kurjad „eksperdid“ – enamasti riigiametitest priiks tehtud või võimust ilma jäänud persoonid, universumi direktori kompleksi põdevad, mittemeeldivaid poliitikuid üle karjuvad saatejuhid, ebaviisakus ja labasus.
Uudised – algupärase info kasinus (pole vahet, missuguse uudistekanali lahti teed – samad uudised ja isegi sama telepilt), uudiste hinnangulisus ja pealiskaudsus.
Filmivalik – tugev propagandistlik hoiak, tundub, et suudlevate meesteta või lesbistseenideta rahvustelevisioon enam läbi ei saa. Seksuaal- ja muude vähemuste teemad prevaleerivad.
Mälumäng – valikute tegemine variantide A, B ja C vahel, jõukohane ka dresseeritud koerale.
Kontseptuaalne fookus – staarindus ja hambad risti abitu „meele lahutamine“.
Põhisõnum – andke rohkem raha!
Nähtav tulemus – kultuuriline mandumine.“
Omapärane tendents on ka see, et enamasti näidatakse kordussaateid, kuid, et vaataja paremini telekavas orienteeruks, märgitakse mõne üksiku uue saate juurde „UUS!“. Mõelgem, kui ka ajalehed avaldaks kümne aasta vanuseid artikleid. Raha hoiab kõvasti kokku.
Pühadeaegset telemaastikku jääb ülima rumalusena meenutama aga laupäevane Aktuaalne Kaamera, kus 2. jõulupüha nimetati kindlameelselt vaikseks laupäevaks, mis teatavasti käib ülestõusmispühade juurde.