Riigikogus on taas arutusel valitsuse algatatud välismaalaste seaduse ja välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse muutmise seaduse eelnõu, mis põlistaks võõrtöölised Eestisse ja lihtsustaks uute toomise – ja seejuures pole sugugi tegu sõjapõgenike-seadusega, sest selle Trooja hobuse vedasid Reformierakond, Kaja Kallase valitsus ja ettevõtlusminister Andres Sutt välja juba ammu enne Ukraina sõda.
Eesti Vabariik praeguste valitsejate juhtimisel käitub nii, nagu poleks kunagi olnud NLKP venestamispoliitikat, kümnete tuhandete tööliste vedamist liidutehastesse, sellest tekkinud kolmesajatuhandelist võõrkogukonda, venestunud Ida-Virumaad ja paese pinna Lasnamäed, Yana Toomi ega praegust vene keele pealetungi. Sisuliselt jätkatakse NLKP KK Polittbüroo poliitikat ja võõrtööjõudugi oodatakse suuresti endisest NSV Liidu vabariikidest.
Kogu läänemaailm astub tuima järjekindlusega ühe ja sama reha otsa. Jõukuse saavutamise nimel hakatakse sisse vedama võõrtööjõudu, aga mitte nii ettevaatavalt, nagu Araabia naftaemiraadid, kes toovadki tööjõu ainult tööle, andes neile võimaluse koju jäänud peredele raha teenida, kuid mitte neid kaasa tuua või siis töökohariigis mingeidki kodanikuõigusi saada.
Lääneriigid kinnistavad töötajad kohe alalisteks, kuigi esialgu käivad igal pool jutud ajutistest töölistest – tööandjatel tekib neist ruttu sõltuvus, siis tahetakse neid juba alaliselt kohale ja lõpuks lastakse koos peredega päriselt riiki jääda, kas siis elamisloa või koguni kodakondsena. Seal peitub juba esimene lõks – eriti moslemimaadest tulijatel ongi mees pere toitja, muu pere aga jääb koju tema ülalpidamisele. Kuna araablane või aafriklane tavaliselt piisavalt ei teeni, siis hakkab ülejäänud pere sotsiaaltoetusi saama, mis nullib suuresti pereisa töökäte väärtuse.
Just see juhtus Saksamaal türklastega, keda valitsus alates 1970. aastast massiliselt töölisteks sisse vedama hakkas – nad tulidki, aga pereliikmed tööle ei läinud, mille tagajärjel ei tähendanud migratsioon mitte töötavate inimeste arvu, vaid iga töötaja kohta tuli 4-5 ülalpeetavat pereliiget. See proportsioon valitseb Saksa türgi kogukonnas siiani.
Töökäte saamiseks veetakse sisse üha uusi ja uusi võõrtöölisi, tekivad suured võõrkogukonnad ja hakkavad tekkima nii kultuurilised kui ka sotsiaalsed, lõpuks ka poliitilised pinged. Need on ju meilgi olemas vene kogukonna kaudu – suur hulk inimesi pole ära õppinud riigikeelt, teeninduses töötavad umbkeelsed, me ei jõua kokkuleppele, kas Punaarmee vabastas või okupeeris Eesti, võimukoridoridesse jõudnud vene(m)keelne poliitiline eliit (Yana Toom, Kristina Kallas jpt) vaidlustab põhiseaduses kirja pandud rahvusriigi kontseptsiooni ja nii edasi.
Kui võõrkogukonnad on suureks kasvanud, on nende ohjeldamine juba raske, sest need hakkavad oma jõudu tunnetades agressiivselt nõudmisi esitama (näiteks moslemid Lääne-Euroopas) ning kuna nad on arvukad, kardab liberaalne eliit konflikte ning valib järeleandmiste tee. See sünnib näiteks Prantsusmaal, kus eelistatakse pigem represseerida põlisrahva õigusi nõudvaid “paremäärmuslasi”, sest nende suude sulgemine ksenofoobia- ja rassismisüüdistustega on lihtsam kui teha “püha sõja” pommivöödega hirmutavatele sisserändajatele selgeks, et nad ei tohiks nii väga laiutada.
Nii toimubki rahvastiku väljavahetamine, mille tagajärjel ei leia Pariisist enam šansoonide hõngu, Rootsist Bullerby laste väikelinnade miljööd, Saksamaalt tõelist saksa kultuuri, küll aga mošeesid, Lähis-Ida klannimaffiat ning aafriklaste jõuke. Kannatajaks on põlisrahvad ja tagajärjeks Euroopa kristliku ruumi allakäik.
Tulles tagasi Eestisse on jätkuvalt arusaamatu, miks poliitikud ja ettevõtjad kõike seda ei märka või miks neile kõik see ükskõik on, seda nii oma rahvuse, keele ja kultuuri kadumise kontekstis kui ka turvalisuse kadumise osas. Kui Eestis peaksid puhkema kokkupõrked venelaste ja ukrainlaste vahel ning Putin alustab “kaasmaalaste päästmiseks” sõda, hukkuvad ju ka migratsiooni soodustanud ministrite pered. Kui moslemikogukonnas radikaliseerub keegi ja astub pommivööga tänavale, surevad kildudest ka kõige sallivamad eestlased.
Kõige tobedam on ehk see, et Eesti päästab valla migratsiooni selleks, et võõrtööjõu abil siin jõukust tekitada. Kui eestlasi jääb riiki pool, kolmandik või veerand, siis toodab riik jõukust juba võõrastele.
UU