Erakorralised parlamendivalimised tupikseisude ületamiseks on läänemaailmas üsna tavapärased ja kuigi need alati asju paremaks ei tee (nagu Prantsusmaal juhtus), annavad need vähemalt kellelegi täiendava legitiimsuse valitseda.
Prantsusmaal sai president Macroni erakond eurovalimistel lüüa ja kohe tehti erakorralised valimised, millel oli tegelikult teine eesmärk ehk parempoolsete tõrjumise katsetamine. Eestis on olukord teine, võimuliit saab ülejooksikutest pidevalt kosutust, kuid Kaja Kallase ja Kristen Michali valitsusel puudub juba igasugune legitiimsus.
Ainus, kes võimuparteidest kosunud on, on sotsid. Eesti 200 on audis, Reformierakond on kaotanud üle poole oma toetusest. Juba võimuerakondade populaarsuse madalseis ütleb, et neil pole enam õigust valitseda.
Tegelikult pole Kaja Kallase valitsusel kunagi legitiimsust olnudki. Valimiskampaania aeg ei rääkinud ei tema ega Reformierakond sõnakestki maksutõusudest ja kui nad “Prigožini-infosõja” tuules võimule ujusid, kehtestas valitsus meeletu maksukoormuse. Kuna see aina kasvab ja kasvab, on pettusega saadud võimumandaat juba täiesti olematu, sest näiteks automaksu vastu on absoluutne enamus ühiskonnast.
Ka Eesti 200 pääses võimule valskusega, seejuures veel eriti ebamoraalselt: Johanna-Maria Lehtme pani oma võltspisaratega Ukraina pärast rahva “kahesajatajaid” toetama, tõi enda tuules sisse rea karvaseid ja sulelisi, ja siis selgus, et kõige selle taga on suur pettus, annetuste varastamine. See kõik oli ajakirjandusel teada juba enne valimisi, aga üheskoos poliitiliste jõududega varjati skandaali viimse hetkeni, et Eesti 200 saaks ja EKRE ei saaks head tulemust.
Kaja Kallasele on väga sageli öeldud, et kuna ta ise tunnistas, et ei rääkinud maksutõusudest teema ebapopulaarsuse pärast, siis pole temale antud hääled ehtsad, aga ülbe oravapoliitik on alati toetunud just nendele varastatud häältele, öeldes, et laske aga käia, proovige mind parlamentaarselt kukutada.
Praegune võimuliit on kaotanud igasuguse mandaadi valitsemiseks, seda nii valimispettuse kui rahvast rööviva maksupoliitika tõttu, mille vastu on suurem osa ühiskonnast. Aga nad jätkavad endiselt ülbitsemist nii Stenbocki majas, superministeeriumis kui ka mujal.
Erakorralisi valimisi nõuab ka see, et vahepeal on mitut parteid tabanud sisekriisid, neist on lahkunud parlamendisaadikud, kes pole erakondlikust mandaadist loobunud (mis lubaks tulla erakonna asendusliikmel) ja on läinud nö akna alla, kuid andnud oma jõuõla teisele erakonnale, sageli opositsiooni asemel võimuliidule.
Nii on Eesti 200-st ja Keskerakonnast lahkujad kosutanud sotse, Isamaad ja Reformierakonda, üks EKRE-st lahkuja Reformierakonda ja nii edasi. See ei ole õiglane olukord ja erakorralised valimised lahendaks ka selle probleemi – kui ülehüppajad pääsevad Riigikogu uude koosseisu, siis on nende uus staatus legitiimne, mida praegune väga ei ole. Riigikogus pääseksid taas otsustama erakonnad, mitte aga “aknaalused”, kes on praegu juba väga tugevaks kaalukeeleks, kuid mitte valimistulemuste põhjal.
Eestis on hetkel erakorralisteks valimisteks väga tugevad põhjused ning samas peaaegu et puuduvad tõsiseltvõetavad põhjendused, miks on praegusel võimuliidul õigus (hukutava) valitsemisega jätkata. Uute valimisteni on sedavõrd pikk aeg, et erakorralised valimised lahendaks praegu väga palju ning tooks riigi välja sellest mülkast, millesse on Kaja Kallas, Reformierakond ja vasakliberaalne võimuliit ta surunud.
Uued Uudised