Eesti välispoliitika suurimaks nõrkuseks on olnud ja on piiritu uskumine rahustavatesse lubadustesse.
Ka 1939. aasta baasidelepingu ajal lubas Nõukogude Venemaa, et sissetoodavad Punaarmee väeosad ei hakka Eesti suveräänsust ohustama – ja ei möödunud aastatki kui need üksused olid riigipöörde vundamendiks.
Tuntud ütlus väidab, et kui tahad rahu hoida, valmistu sõjaks. Või parafraseerides – kui näed, et turvalisus toimib täiega, valmistu ajaks, mil see võib kaduda.
Praegu paistab taas silma see, kuidas Eesti välispoliitikas toimib endiselt deklaratsioonide aeg – kuigi ohusignaalid on ilmsed, teatatakse valjuhäälselt, et kõik on kõige paremas korras. Kas ollakse naiivsed, liiga orjalikud, et kriitikat teha või on see tingitud hirmust olla liitlaste silmis kahtleja, kuid igal juhul peidab Eesti välispoliitika taas pea liiva alla ja karjub, et me oleme kaitstud ja NATO toimib.
Ometi on näha mõret NATO lõunatiival, kus Türgi on liiga palju lähenenud Venemaale. Kuna meie kõige reaalsem vaenlane on idanaaber, siis peaksime kartma, et alliansi liige Türgi võib kuidagi blokeerida paragrahv 5 käikulaskmise.
Paljud Lääne-Euroopa riigid, eriti Saksamaa, tihendavad majandussuhteid Venemaaga, tarnides sealt maagaasi (Nord Stream 2) ja investeerides Venemaale – kuna nad võivad mingil hetkel oma investeeringute osas mures olla, võivad nad silmad mõnegi Kremli sigaduse ees sulgeda. Eriti kui see tuleb läbi hübriidsõja, kus konfliktiks kasutatakse ära Baltimaade viiendaid kolonne ja otsest agressiooni paragrahv 5 rakendamiseks pole.
Praegu halvenevad ka USA-Lääne-Euroopa suhted, mis mõjutavad ka NATO sisekliimat ning paljud riigid eelistavad arendada otsesuhteid USA ja lähinaabritega. Kõik need on reaalsed arengud ja ohutegurid. Prantsuse president Emmanuel Macron võis NATO nõrkusest rääkida teatud propagandakontekstis, kuid täiesti taustata see jutt pole.
Eesti aga jätkab deklaratiivselt kiidulaulu NATO ühtsusele – mis peab juhtuma, et pea- ja kaitseminister tunnistaksid, et NATO pole siiski päris kindel? Jah, praegu see toimib, liitlasväed on siin, õhuturbega on kõik korras, ka ise oleme niivõrd-kuivõrd valmis, aga fakt on ka see, et kuskil võib miski ussitada ja me peame selleks valmis olema.
Kui ühel päeval avastame järsku, et kõik ei toimi nii, nagu me lootsime, peab meil olema plaan B. Praegu oleme pannud kõik ühele kaardile, loodame, et see on trump, aga kaart võib osutuda lööduks või äramärgituks.
“Kui maailmas peaks puhkema ulatuslik konflikt, siis on väga vähe tõenäoline, et lääneriigid tuleksid oma liitlastele Läänemere äärde appi, kui Venemaa mõnda siinsesse riiki sisse tungib, väitis Pekka Visuri, Soome armee erukolonel ja üks Soome tuntumaid sõjanduseksperte juba 2011. aastal.
Eesti tipp-poliitikas on selliseid silmade sulgemisi palju – alles näitas venekeelse Delfi küsitlus, et lugejate seas on Nõukogude Liidu tagasisoovijaid rohkem kui vastaseid. Ometigi räägitakse päris kõrgete tegelaste poolt endiselt, et need kõik olevat meie inimesed – kuni ühel päeval näeme neid enda vastas, nagu juba nägime ühel küüditatute mälestuspäeval.
Vähe sellest – Eestis ei tohi poliitkorrektsusest enam isegi kahtlusi avaldada, kuigi see on kindlam tee selleni, et meie selja taga võivad Putinid ja Schröderid sigadusi hauduma hakata, teades, et ega Eesti ometigi protesteerima hakka ja usub pimesi NATO vihmavarjusse oma pea kohal.
Eesti välispoliitikas on aeg lõpetada see orjalik deklaratiivsete usaldusavalduste etteloopimine ja arutada koos aktiivsemate liitlastega läbi ka need stsenaariumid, kus kõik hakkab järsku käest lagunema.
Mis aga puutub Mart Helme ja Mihhail Korbi võrdlemisse, siis need on kaks iseasja – EKRE liider toetab NATO-t, kuid on mures selle tugevuse pärast, Keskerakonna poliitik aga esindab otseselt NATO-t eitavat kogukonda Eestis.