Juba ammu räägitakse, et Eestil pole oma välispoliitikat ja sellegi, mis alles oli, lammutas aferist Tsahkna maani maha.
Välispoliitika aluseks peaks olema diplomaatia ehk teravate nurkade mahasilumine, Eesti välispoliitika aluseks näib olevat just suhete teravdamine võimalikult paljude riikidega.
Õigemini, Eesti arendab Brüsseli poliitikat, kus välissuhtluse aluseks on pseudoliberaalne ideoloogia – enne me sinuga ei suhtle, kui homolipp lehvib kõigist teistest lippudest kõrgemal.
Eesti on juba suutnud ära rikkuda suhted maailma kõige võimsama riigi ja oluliseima liitlase USA-ga – siin valitsevad liberaalid ja vasakpoolsed ei suuda üle olla haiglasliku vihkamisest nende presidendi vastu. Nii sõidabki kaitseminister Pevkur otse sõjakoldesse puhkama, sest teda ei informeeritud…
Eesti välispoliitikast ja meediast paistab pigem välja see, et toetatakse kõiki, kes on Trumpi vastu, sealhulgas Venetsueela marksiste ja Iraani ajatollasid. Mingi lapsik tigedus on Ameerika vastu, selgub, et Eesti aitas isegi Kuubat digitaliseerumisel.
“EL on peatanud viisavaba režiimi Gruusia diplomaatiliste ja teenistuspasside omanike jaoks,” kirjutab meedia. Seda sellepärast, et Gruusia ei taha homoseksualismile riigiideoloogia positsiooni anda, nagu see on Eestis.
Eesti välisminister Tsahkna käis teise riigi valitsuse ministrina Gruusia mässulisi üles ässitamas juba ammu enne neid valimisi, mille võltsimises sealset valitsust Brüsselist süüdistama hakati, kuigi OSCE olulisi võltsimisi ei tuvastanud. Tsahkna on otseselt ekstremismi õhutaja.
Heikki Sulg kirjutab sotsiaalmeedias: “Äärmiselt kurb, kuidas Gruusiaga käitutakse. Eestlaste vastu on grusiinid alati lugupidamisega suhtunud ja nüüd mingid mõttetud nn. poliitikud on suhted täiesti sassi ajanud. Oli plaan reisida sinna aga arvatavasti pole enam isugi, kui sind seal kui eurokatla kodanikku altkulmu vaadatakse.”
Nii rikutaksegi suhteid, sealhulgas ka Ungariga, kelle lennukid käivad Eesti õhuruumi kaitsmas.
Seejuures on Eesti välispoliitika ka Ukraina suunal võlts. Krimm annekteeriti 2014. aastal, aga 2019. aastal käis president Kersti Kaljulaid Moskvas Putiniga kohtumas ning kutsus ta veel Eestissegi. Peaminister Kaja Kallase abikaasa Arvo Hallik ajas Venemaal äri ka siis, kui Kreml Ukraina linnu segi tampis. Tollal öeldi tabavalt: isegi kui see oli seaduslik, siis aktiivselt Ukrainat toetava riigi peaministri pere lihtsalt ei tee nii.
Eesti Ukraina-poliitikas paistab silma ka see, et reaalsusega ei arvestata, on mingi rajajoon ette pandud ja seal sammutakse pimesi. Ei märgata, et Ukraina sõda on suhteliselt kokku jooksnud, Euroopa Liit laenab ise raha Ukrainale laenamiseks, Euroopa riikidel napib endilgi relvastust, teised konfliktid summutavad Ukraina sõda… normaalse poliitika korral hakataks väljapääse otsima, Eesti välispoliitika aga põrutab laubaga vastu seina.
Eesti välisminister on ehtne aferist. Tuumamalakaga vehkimine ei muuda Eesti positsiooni turvalisemaks, vaid seab ta Vene tuumarakettide sihtmärgiks. Tsahkna aga on lõvikonservi söönud ja muudab Eesti välispoliitika avantürismiks.
Uued Uudised