Eesti võimueliit sõdiks Ukrainas kuni viimse ukrainlaseni ja saadaks kõrgete elektriarvetega maadlevast Eestist sinna viimsegi sendi – ja see võib tunduda sügava Ukraina-patriotismi ja Vene-vastasusena, aga pole seda teps mitte.
Kõigepealt – Ukraina sõda on kestnud kauem kui Teine maailmasõda Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel. Kuigi Rainer Saks ja teised “eksperdid” ennustavad, et Venemaa kukub kohe-kohe kokku, pole seda nelja aasta jooksul juhtunud, vaid Kreml dikteerib hetkel rahuprotsessi kulgu ning purustab Ukrainat pakase kätte.
Mitte ainult Ukraina pole väsinud, vaid kogu Euroopa, ressursid on läbi, Ukraina abistamiseks võetakse juba laenu, EL on sügavas rohepöördelises majanduskriisis, vajades ise kiiret ümberrelvastumist – mitte miski ei näita, et edaspidigi suudetakse midagi enamat kui rinde hoidmine. Neli aastat sõda – kui miski oleks võinud paremuse poole pöörduda, siis aastal 2023, mitte 2026. aasta alguses. See on suurim viga, mida tsahknad, pevkurid ja miihalid teevad – nad ei näe suure sõja hetkeseisu. Nad käituvad, nagu oleks aastavahetus 2022/2023.
Keegi ei taha, et Ukraina kaotaks, aga hetkeseis on selline, et osa maailmapoliitikast üritab vähemalt osa Ukrainat päästa ja sõda lõpetada, sest Krimmi ja Donbassi vabastamine lihtsalt ei ole reaalne, ja need, kes kutsuvad võidukale sõjale, on kangesti kaabakate nägu, sest nad ise ise sõdi, ukrainlased aga surevad. President Karis vähemalt üritab midagi ära korraldada, Tsahkna aga jookseb ukrainlaste päid ees hoides vastu seina.
Näib, et võimueliidi Ukraina-patriotism on mõeldud sisepoliitiliseks tarbimiseks ja need poliitikud, kes pistrikulendu teevad, kasutavad seda oma mainejäänuste hoidmiseks – sügavas kriisis majandusega ja kõrgete elektrihindadega Eestis neil lihtsalt pole midagi, millega pildil püsida. Eesti 200 reiting on 1,8% – kui Tsahknalt Ukraina-teema ära võtta, kukub see -1,8-le. Ukraina teemat on Reformierakonnale ja Eesti 200-le vaja, et ka pea laukasse ei vajuks.
Me mäletame väga hästi kahesajalise Johanna-Maria Lehtme pisaraid Ukraina pärast Riigikogus – ja peagi lõi ta noa selga kogu Ukrainat aitavale annetamiskampaaniale. Mis alust on meil uskuda Margus Tsahkna õilsusesse, kes küll karjub Kiievis vajadusest Ukrainat aidata, aga seda on tal ja valitsusel pakkuda ainult niipalju, kui nad jõuavad kiiresti vaesuvalt rahvalt veel röövida.
See ei ole sugugi patrioot, kes karjub, et Krimm tuleb ka tagasi saada – ta on pigem petis, sest teab, et vähemalt praegu on see võimatu, kuid siiski ta levitab võltslootust.
Hakakem ka patriootideks – nõudkem, et Lääs annaks Ukrainale Venemaa heidutamiseks tuumarelvad, millest ta Budapesti memorandumiga ilma jäeti. Ilus ja õige loosung, aga kui keegi seda reaalselt teha üritaks, oleks vähemalt piiratud tuumasõda kohe käeulatuses.
Võime nõuda, et kogu Euroopa Liidus kehtestataks julgeolekumaks igalt inimeselt ja see läheks Ukraina sõjaliseks abistamiseks – aga iga mõistusega inimene teab, mida see tooks Euroopale endale. Vähemalt pool Euroopat poleks sellega nõus ja hakkaks vastu mässama.
Need kaks näidet on selleks, et näidata, kuidas saab olla võimas Ukraina patrioot, esitada radikaalseid ettepanekuid ja mõnuleda aupaistes – aga reaalsuses see ei töötaks, vaid hoopis vastupidi, see tekitaks veelgi suuremaid komplikatsioone.
Eesti võimupoliitikud ongi sellised, tigedad sõjapistrikud, kes on rahva raha ja ukrainlaste verega valmis sõdima viimse kui ukrainlaseni, et saaks vaid oma reitingu tasemele, mis Kaja Kallasel ja Vladimir Putinil oli sõja alguses. Nad ei ole valmis tunnistama, et Ukrainas on asjad halvasti ja tuleb alternatiivvõimalusi otsida, et asjad veel hullemaks ei muutuks.
Me kõik tahame Venemaa lüüasaamist, aga võltspatriotismiga vastu müüri joostes on see pigem Kremlile kasuks. Ukrainaga tundub Reformierakonda ja Eesti 200-t rohkem siduvat sügav korruptiivsus, mis mõlemas riigis on tipptasemel – nad on Ukraina korruptsiooni Eestissegi tarninud (desertöörid, raha väljapetjad jne).
Ehk aitavadki poliitoravad Ukrainas mitte sedavõrd sõjamehi kui korruptantidest hingesugulasi? Et Eesti abi Žõtomõrile ootavad sealsed oligarhid: 50% rahast koolile, 30% kohalikele korruptantidele ja 20% tagasi tsahknadele-miihalitele?
Uued Uudised