Kristi Malmberg tunneb värskes Postimehes (25.04) Rail Balticu vastaste juures „masinapurustajate maitset“. Maitse, teadagi, on maitse asi, aga õigus on tal selles, et demonstreerijate loosungite järgi otsustades näib vastaliste seltskond olevat kirju ja emotsionaalne.
Kristi soovitud argumentidest „vastalistel“ tegelikult siiski puudust ei ole, tahaks lugupeetud Postimees need ainult üles leida. Abiks võiks olla näiteks väljaanne Avalik Eesti nr 3 (www.avalikeesti.ee ; toimetus „Maarja Lõhmus & 101 Kirja Sõbrad“).
Lugupeetud Priit Humal ja Ene-Margit Tiit on sinna koondanud arvestatavaid argumente küll ja küll. Ja soliidseid uuringuidki on tehtud, nagu näiteks Praxise uuring, millele viitab prof. Tiit. Miks vaikivad RB reklaamijad maha „vastaliste“ peaargumendi: keegi ei vaidlusta RB headust, vastu ollakse peamiselt trassivalikule. Kui Eesti valitsusel vähegi tahtmist oleks Eesti rahvast viisakalt RB teostamisele mobiliseerida, tuleks uuesti tõsiselt üle kalkuleerida praegu valitud ja Tartu variandi võrdlevad maksumused.
Prof. Tiit tõstab põhjendatult esile kaalukaid variante Tartu trassi kasuks, näiteks võrgustikkude küsimus ja projekti sotsiaalmajanduslik väärtus. Pole ju mingu saladus, et RB Läti ja Leedu osa seotus olemasoleva transpordivõrgustikuga on märksa parem kui RB lõpuotsas paikneval Eestil. Tartu variant oleks selles suhtes Eestile märksa sobivam. Sotsiaalmajanduslik väärtus Tartu trassil samuti võrreldamatult parem, kui Eestis läbi hõreda asustusega metsade ja soode kulgeval trassil.
Tartu variandi suurema pikkuse peaks aga kuhjaga kompenseerima väiksemad transpordi ja materjali kulud juba olemas oleva muldkeha laiendamisel, selle asemel, et ehitada täiesti uus läbi soode. Kui Läti sai projekti sisse Riia lennuvälja täienduse ja Leedu ühenduse Vilniusega, miks ei võinuks Eesti huvides siis trass läbi Tartu minna?
Asja tuum on ju selles, et Eestile on edaspidi senisest topelt suurema raudteevõrgu ülalpidamine liiga kallis ja valitsus pole piisavalt seisnud Eesti spetsiifiliste huvide eest projektis. Selles on kogu „vastalisuse“ põhiprobleem, mitte emotsioonides, nagu arvab Kristi Malmberg.
Risto Tanner