Uued Uudised

Eestis on pandeemia vallas palju valesti tehtud ja korralagedus ei näi lõppevat

TANEL KIIK

Tänane uudis sellest, et terviseamet kutsus tagasi Hygisuni kiirtestid, on järjekordne näide sellest, kui põhjas on minister Tanel Kiige ja kogu PortoRollo valitsuse aetav koroonavõitluse poliitika.

Pandeemia pani kahtlemata kogu maailma uute olukordade ette, kuid mitte kõik ei õpi juba juhtunust. Ka Eestis jätkuvad koroonataustaga segadused vaibumatult.

Vaktsiinide riknemine terviseameti laos muudeti pärast ehitajani ulatunud süüdlaste otsimist “vääramatu jõu” pahateoks. Vastutust keegi ei võtnud ja nii tuli järgmine kobarkäkk kiirtestide tellimisega koolidele, kus rikuti paljusid seadusi.

Nüüd selgub, et Hygisuni testid ei vasta nõuetele, kuid ometi müüdi neid arvukates apteekides. Ilmselt hääbub siingi vastutus kuskile kabinetivaikusesse ja jääb vaid üle oodata, millal tuleb järgmine kobarkäkk. See tuleb kindlasti, kahelda ei maksa.

Koroonakriis tõi välja mitme ametkonna, eriti terviseameti, ja arvukate “priskete” ametnike hangunud oleku. Stagnatsioon ametkondades takistab oluliselt võitlust koroonaga, bürokraadid pole võimelised oma peaga mõistlikke otsuseid tegema ja vastutada ei taha keegi. Ministrid väidavad lausa, et nemad ei tohtivatki kriisi ajal lahkuda ega asjalikumatele kohta teha.

Kogu Kaja Kallase valitsuse koroonapoliitika on umbe jooksnud. Siiani rõhutakse massivaktsineerimisele ja karistatakse nii vaktsineerimata inimesi kui ka vaktsineerituid, kes ei lähe piirangutega kaasa, sest valitsus lubas ju kaitsesüstituse korral avatud ühiskonda.

Ainult sundvaktsineerimisele rõhuva poliitika aeg on juba ammu otsas, sest sundsüstimiste selja taga on hakanud vohama vaktsineeritute massihaigestumine, kas siis vaktsiinide ebatõhususest või esmasüstijate toimeaja möödumisest. Valitsus aga on endiselt kogu ühiskonna vaktsineerimise lainel, kuigi peaks juba ammu tegelema vaktsineerituse mõjutausta vähenemisega. Kõik see näitab, et valitsusel puuduvad pandeemiaga võideldes nii plaanid kui kavad, nii strateegia kui taktika.

Omaette teema on teadusnõukoja ja meditsiinisüsteemi tegevus – selle inimesed on teaduslikule maailmavaatele paraja käki keeranud. Mõistagi on Covid maailmas uus nähtus ja seda on ajaga rohkem ja paremini tundma õpitud, aga see, et kolmandik varasemaid seisukohti on ümber hinnatud, ei ärata kahtlemata usaldust, sest keegi ei tea, palju praeguseid raudkindlana esitatavaid seisukohti võidakse veel ümber hinnata. Teadusnõukojas on päris mitmed inimesed, sealhulgas Irja Lutsar, rääkinud varem hoopis muud juttu kui praegu.

Silma on jäänud ka see, et paljud teadlased ja arstid (Karmen Joller, Anatoli Popov) esitavad seisukohti, mis tunduvad olevat kantud poliitilisest agendast. Ehk siis esitatakse seisukohti, mis teevad katet valitsuse äpardumistele, või mis veelgi hullem, jäetakse rääkimata asjad, mis võiksid võimulolijatele varju heita.

Eraldi teema on vaktsineerimisvastate nn hirmud – nii arstide kui poliitikute puhul räägitakse neist nagu täiesti põhjendamata luuludest, kuigi kogu pandeemia kulg annab mõistusega inimestele tohutult põhjust ärevil olla: vaktsiinid töötati välja kiirustades, mis lubab kahtlustada, et toime pole põhjalikult selge; mitmed valtsiinid (AstraZeneca, Moderna) on mingil moel kahtluse alla seatud, alates trombide tekkest kuni ohtudeni noortele; paljud koroonaandmed salastatakse; küsimuste esitajad tembeldatakse posijateks ja nii edasi.

Selline foon peaks igas inimeses hirmu tekitama – ometi räägib just peaminister Kaja Kallas alati inimeste hirmudest ja kahtlustest nagu absurdsetest vandenõuteooriatest. Tema ise tundub olevat programmeeritud nii, et kui miski asi on ajukõvakettale pandud, siis muu mõtlemine sinna ligi ei pääse.

Lausa teise pandeemia tasemel on mittevaktsineeritute demoniseerimine – tundub, et valitsus vajab hüsteeriat oma tegematajätmiste katteks. Sellega on ühiskond sügavalt lõhestatud ja see jätkub – näiteks on algatatud massiline politseiline karistamine. Ilmselgelt rikub see üsna ruttu riigi korravalve ja teatud ühiskonnaosa suhted, politsei muutub inimeste silmis rohkem karistavaks miilitsaks, kuid seda valitsus ei taha märgata, või siis loobki ta enda tarvis tšekaad, kes naudib inimeste represseerimist.

Piirangud on pandeemia ajal kahtlemata õigustatud, kui siinkohal on oluline see, et Eestis pole eriolukorda – kui asjad on halvad, siis tekitatakse ka vastav seadusandlik ja täidesaatev baas. Eestis ja paljudes Euroopa riikides aga rakendatakse piiranguid ning sellele järgnevalt repressiivseid meetmeid niiöelda tavaolukorra raames – demokraatia kitsendamist pole seadustega veel paika pandud, aga vabadusi ahistavad piirangud juba kehtivad.

Valitsus on peata, riigis valitseb korralagedus, keegi ei taha vastutada ja rahulolematust üritatakse vaigistada repressioonidega – just selline on hetkeseis liberaalide valitsetavas Eesti Vabariigis.

Exit mobile version