Teisipäeval levis kulutulena uudis, nagu oleks keegi kutsunud üles siduma iganeljapäevast protesti Stenbocki maja ees riigikogulase Madis Millingu matustega. Ei tea, kas selline üleskutse ka reaalselt tehti, aga selle võttis kohe üle politsei kõrge ametnik Valdo Põder, kes asus provokatsiooni üles puhuma – ja veel sotsiaalmeedias, kus on kindel, et see võtab meeletu vungi sisse.
Postimees kirjutab: “Sotsiaalmeedias levivad üleskutsed tulla Covid-19 piirangute vastu meelt avaldama Madis Millingu ärasaatmisel. See ei ole ok. Kas keegi saab päriselt aru, mis nende inimeste peas toimub?” seisab Põhja prefektuuri politseikolonelleitnandi Valdo Põdra Twitteri postituses.
Midagi täpsemat Põder ei selgita – järsku on asi kokkusattumises, sest meeleavaldus toimub igal neljapäeval Stenbocki maja ees ning sellest täiesti sõltumatult on ka Madis Millingu ärasaatmine neljapäeval. Mil moel need kaks üritust kokku puutuvad? Või ei sobi Põderi arvates leinapäeval üldse poliitikat teha?
Kas sotsiaalmeedia on koht, kus kõrge riigiametnik peab infot ja sellest tulenevalt oma arvamust jagama – ta oleks pidanud algatama juurdluse, kui asi tõsine on, kuid tema hoopis võimendab vastasseise. Aga kui isegi valitsus suhtleb avalikkusega ja omavahel suuresti sotsiaalmeedia kaudu, siis miks ei või seda teha politseinikust ässitaja?
“Kas politsei on kaotanud viimasegi au- ja mõistuseraasu? Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo juht rakendab Millingu matuse poliitilise võitluse vankri ette ning levitab (meedia innukal kaasabil) oma õiguste eest seisvate inimeste suunas eriti õelat insinuatsiooni… Selle kohta pole lihtsalt enam sõnu. Normaalsed inimesed nii ei teeks. Minu sügav põlgus politseijuhtide vastu. Vääritud inimesed. Kui politseinike hulgas on veel ausaid inimesi, siis nüüd on aeg suu lahti teha ja oma juhtide käitumine hukka mõista,” kirjutab vaimulik Veiko Vihuri.
Miks ei märka Valdo Põder sotsiaalmeedias levitatavat kellegi Mati Põdra kommentaari Postimehes, milles too leiab, et meeleavaldajad tulnuks kohapeal maha lasta.
Valitsuse survestav, jäik ja kompromissitu poliitika on viinud selleni, et dialoogi puudumisest vihased inimesed väljendavad oma pahameelt meeleavaldustel, mis on tegelikult ka demokraatia üks variante, ja tavaliselt võimul olevale seltskonnale eriti ebameeldiv. Valitsus kardab nii õigustatult vihaseid meeleavaldajaid kui ka seda, et proteste märgatakse välismeedia poolt. Seetõttu võetaksegi sageli just sealtpoolt ette selgeid provokatsioone, mille eesmärgiks on kas olukorda pingestada ja süü selle eest meeleavaldajate kaela ajada, või siis nad meedia vahendusel kas naeruvääristada või demoniseerida.
Kes on vaadanud viimase meeleavalduse ajal toimunud intsidendi videosid, see näeb, kui bravuurikalt saabusid kohale kiirreageerijad – ka see oli provokatsioon, sest meeleavaldajad on alati (ükspuha kes miitingut ka ei korraldaks) emotsionaalsed ja politsei ülbe käitumine on alati olukorda eskaleeriv. Nagu ka Valdo Põderi Twitteri-postitus.
Provokatsioone võimendab ka meedia – meeleavalduse päeval võttis Kanal 2-e uudistesaade Reporter ühe Varro Vooglaiu fraasi kodanikuallumatusest ja kandis selle üle miitingupaigast eemal toimunud intsidendile, kuigi Vooglaid kutsus oma kõnes just hoiduma konfliktidest ja aitama politseid. Kanal 2 käitus antud olukorras otsese provokaatorina. Vasakliberaalne ajakirjandus kipub siinkohal olema just ässitaja, mitte kajastaja rollis. Paljud ilmselt mäletavad ühe tipparsti juhtumit, mis kirjutati ajakirjanduse poolt koroonaarsti ründamiseks, aga lõpuks jäi arusaamatuks, miks üks mees teist uriiniga üldse piserdas.
Meedia on üleüldse viinud ajakirjanduse haleda huumori tasemele, sest politsei pihta visatud lumepallidest kujundati “lumekuulid”, et nendega pildumine hirmsamana tunduks. Meedias on Marian Võsumetsade aeg.
Provokatsioone tuleb viimasel ajal riburada. Muuhulgas vahendab Maaleht perearst Karmen Jolleri juhtumit, mis tundub järjekordse Strooomi ranna loona, eriti võttes arvesse, kui kergelt suhtub juhtumisse Joller ise ja kui abitu on juhtumi uurimisel politsei.
“Kes kopeerib sotsiaalmeediast sobivad lõigud ja trükib need tohutu suure kirjaga eraldi paberilehtedele? Kes viskab need aeda nii osavasti, et esiteks lebavad kirjad väga elegantselt, teiseks on just sobiv kirjakoht pildistamiseks avatud? Ma arvan, et see keegi on pisut nürivõitu tegelane, kes üritab enda ründamist lavastada. Politsei võiks seda asja korralikult ja lõpuni uurida, saaksime mõndagi huvitavat teada. Tõe otsimise tõenäosus on muidugi veel väiksem kui ettevõtliku skeemitaja IQ number,” kirjutab seepeale kolumnist Karl Olaf Rääk.
Miks uskuda, et võimuleer korraldab teadlikke provokatsioone? Sest Reformierakonna tipp-poliitiku Eerik-Niiles Krossi abikaasa Mary Kross näitas oma Stroomi ranna juhtumiga täpselt ette, milleks see seltskond võimeline on. Politsei võttis tookord asja ette ilmselt eeldusel, et kõik toimuski ka reaalselt ja saab mõne “ekreiidi” kätte, aga kui hakkas selguma, et Kross valetab, oli hilja midagi summutada. Seda tegi hiljem prokuratuur, kes põhjendas krimiasja lõpetamise kokkulepet “avalikkuse huvi puudumisega”, kuigi see huvi on siiani.
Ka niinimetatud Hartlebi lapsevankrirünnak ja Indrek Tarandi sekkumine võõrasse miitingusse, kus korrarikkumises osales ka sotsist siseminister Katri Raik, olid olemuselt provokatsioonid, kuid justiitssüsteem jättis Tarandi teo tegeliku motiivi unarusse ja sillutas seega teed uutele provokatsioonidele Eesti poliitikas.
Meeleavaldused on korraldajatele nõrk koht, sest seal on üldjuhul üsna lihtne provokatsioone korraldada ja sellega kas võtta ära rõhk põhisõnumilt (nagu Tarandi oma võttis rändevastaselt miitingult) või siis aitab see korraldajaid-osalejaid demoniseerida. Politsei ja turvamehed ei suuda alati provokatsioone ära hoida, eriti suurte miitingute aegu, politsei sageli ei tahagi, kui “omad” on mängus.
3. veebruari massimeeleavaldus näitas, et korraldajate heast tahtest ei piisa (Varro Vooglaid kutsus üles rahulikkusele ja miitingupaigas nii oligi), sest kokku võib tulla väga erinevat rahvast, kelle eesmärgid võivad vägagi erineda meeleavalduse põhisõnumist. Igale meeleavaldusele tuleb lihtsalt huvilisi; meeleavaldajaid, kes käivad mistahes miitingul; neid, kelle plakatid näitavad, et nende sõnum ei ühti korraldajate omaga; lihtsalt ühiskonnas toimuvaga rahulolematuid, samuti selgeid provokaatoreid, kes kasutavad valitsusvastaseid proteste ära oma huvides (venemeelsed) ja nii edasi. Tulipead on varemgi miitinguid ära rikkunud.
Üks on selge – ühelgil meeleavaldusel pole osalev rahvas politsei vaenlased, kui korrakaitsjad ise seda ei õhuta. Kui mingigi oht on, siis üksikutelt vihaselt meelestatutelt, kellel üldjuhul pole korraldajate ja miitingu sõnumiga midagi ühist.
Kõige hullemad aga on provokaatorid ja täna Eestis toimuv näitab, et konfliktide eskaleerimisest on huvitatud ka võimueliit, et meeleavaldusi demoniseerides häälestada ühiskond nende vastu ja seega pinged enda kasuks maha võtta. Politsei on kahjuks võimu käepikendus ja kui neile öeldakse, et meeleavaldajad on “pahad”, siis nendena protestijaid ka võetakse.
Reformierakonna ja teiste liberaal-vasakjõudude verejanu aga näitavad sagedased postitused sotsiaalmeedias, kus nõutakse karme repressioone meeleavaldajate vastu kuni kohapeal mahalaskmiseni.
UU