Eestis päris oma arvamusega lagedale tulla on suur risk sinu tühistamiseks. Proovi kritiseerida avaliku elu tegelasi, juhtivpoliitikuid või ajakirjandust – ja mitte anonüümselt, vaid nimeliselt. Heal juhul potsatab sinu postkasti nõudekiri. Halvemal juhul algab pikk ja kurnav kohtutee, mille oled tavakodanikuna juba eos kaotanud, sest sul lihtsalt puudub materiaalne ressurss ennast kaitsta. Ja mille eest? Oma arvamuse eest.
Oma arvamust võid Eestis avalikult ja riskivabalt väljendada alles siis, kui oled ise kuskil süsteemi sees – avalikus sektoris, poliitikas või mõne mõjuvõimsa struktuuri kaitse all. Vastasel juhul tehakse sulle lihtsalt ära. Vaikselt, süsteemselt ja ilma suurema kärata. Tühistatakse.
Avaliku elu tegelased on teises liigas. Nemad võivad öelda, sildistada, rünnata – see on “arvamus”. Kui tavainimene teeb sama, siis on see järsku “lubamatu”, “laim” või “piiri ületamine”. Ühed reeglid ühtedele, teised teistele. See ei ole enam arvamusvabadus, see on valikuline arvamusvabadus.
Ja kõige iroonilisem on see, et need samad inimesed on kunagi olnud täpselt samas kohas. Tavalised inimesed, ilma võimuta, ilma kaitseta. Aga kui nad jõuavad üles,”tähesära” valgusesse siis unustatakse kiiresti, kust tuldi. Unustatakse, et nende positsioon ei ole iseenesestmõistetav, vaid tuleneb samadest inimestest, keda täna vaadatakse ülevalt alla. See distants tekib kiiresti – ja koos sellega ka suhtumine, et kriitika altpoolt on midagi, mida peab maha suruma, mitte kuulama.
“Ära mõtle oma peaga,” öeldakse alatasa. Aga kelle peaga siis? Kui oma peaga mõtlemine toob kaasa probleeme, siis jääbki üle ainult korrata seda, mida on turvaline korrata. See ei ole enam arvamusruum, see on kajakamber, kus riskivaba on ainult nõustumine.
Kes on tavainimene? Tavainimene on Eesti Vabariigi kodanik – ilma temata ei eksisteeriks Eesti Vabariiki. Ilma temata ei saaks poliitik Riigikogus istuda. Ilma temata oleksid teatri- ja kontserdisaalid tühjad. Ilma temata ei oleks influentseritel Eestis jälgijaid. Ta ei ole “madalam tase” ega “taustamüra”, vaid süsteemi tegelik alus. Kõik, mida nimetatakse avalikuks eluks, seisab lõpuks tema peal.
Meedia ei tasakaalusta seda, vaid võimendab. Delfi ja Postimees kujundavad, kes on “õige” ja kes mitte. Kui oled vale poole peal, ei arutata su mõtteid, vaid sind ennast. Su sõnum keeratakse ümber, tõmmatakse kontekstist välja või lihtsalt tambitakse maha. Avalik häbimärgistamine töötab kiiremini kui ükski kohtulahend.
Ja siis see klassikaline käik – nõudekiri. Mitte selleks, et õigust jalule seada, vaid selleks, et sind vaigistada. Tavainimese jaoks piisab juba sellest. Keegi ei taha minna kohtusse, kulutada raha ja aega, närve. See ongi point. Enamik tõmbab tagasi. Mitte sellepärast, et nad eksivad, vaid sellepärast, et nad ei jaksa.
Tekib vaikiv enesetsensuur. Inimesed ei räägi enam nii, nagu nad mõtlevad. Nad filtreerivad, pehmendavad, jätavad ütlemata. Mitte viisakusest, vaid hirmust. Ja see hirm ei tule seadusest, vaid süsteemist, kus jõud ja mõju otsustavad, kellel on tegelikult õigus rääkida.
See ei ole normaalne. Kui tavakodanik peab enne iga arvamust mõtlema, kas ta suudab end hiljem kohtus kaitsta, siis ei ole meil päris sõnavabadus. On illusioon sellest.
Eestis ei ole probleem selles, et inimesed ei oska argumenteerida või lähevad liiale. Probleem on selles, et süsteem ei talu kriitikat altpoolt. Ülevalt alla võib lüüa, alt üles mitte.
Ja nii lihtne see ongi: kui sul ei ole võimu, siis sul ei ole ka päris vabadust.
Rainis Lipstok