Eestlus, nagu me seda kunagi tundsime, on kadumas. Ajalooliselt oli eestlane poliitaateist – iseseisev, oma väärtuste ja perekesksuse kaitsel, mitte juhitav väliste narratiivide või võõraste huvide poolt. Meie identiteet põhines perekonnal, kultuuril, keelel ja rahvuslikul järjepidevusel. Iga inimene teadis, millised on meie juured ja mille eest tasub seista.
Täna on olukord muutunud. Poliitaateism on asendunud poliittolerantsusega. Me aktsepteerime kõike, mis välismaailmast tuleb: Halloween ja Valentinipäev, samasooabielud, võõrsõnade järjest kasvav kasutus igapäevakeeles. Perekesksed väärtused, mis kunagi seadsid piire ja andsid rahvusele sügava aluse, on hakanud hääbuma. Meie kultuur ja keel on järjest enam globaliseerunud ning iga uus välismaine trend näib olevat automaatselt teretulnud.
See pole tingimata küsimus seadustest või poliitikast, vaid identiteedi sügavamast murdumisest. Eesti poliitika ise ei aita kaasa, pigem vastupidi: rahvaarvu vähesus ja erakondade pidev manipuleerimine rahvaga muudavad eestlase poliitiliselt tuulelipuks. Iga poliitiline tuul, iga narratiiv, mis domineerib meedias ja ühiskonna diskursuses, paneb kodaniku oma hoiakuid muutma – olgu see meelelahutuslik trend, poliitiline kampaania või ühiskondlik surve.
Tulemus? Eesti kultuur, keel ja rahvuslik identiteet on ohus. Ükskõik, mida poliitikud omavahel väidavad, ei peegelda nende sõnakõlksud reaalsust. Eestlane, kes kunagi seisis kindlalt oma juurte ja väärtuste eest, on muutunud tuulelipuks, kelle suunda määravad välismaailm ja poliitilised jõud.
Kui me ei peatu ja ei hakka teadlikult oma identiteeti hoidma, ei jää meie rahvusest ega kultuurist peagi muud üle kui nimetus ja mõned rituaalid, mis kaotavad aja jooksul oma tähenduse.
Rainis Lipstok