Me kisume omaenda rahva elusalt lõhki. Vaatame tänaval üksteisele otsa sellise kivinäoga, nagu vastutulija oleks verivaenlane, ja piisab vaid ühest poliitilisest vaidlusest, et naaber ei teretaks enam naabrit. Kuidas me ometi laseme millelgi nii tühisel ja tehislikul nagu poliitika mürgitada seda, mis on meile tegelikult püha?
Uudiseid on praegu lihtsalt valus vaadata – sealt ei tule muud kui sõjahirm, uued maksutõusud ja lõputud valimised. Kogu see ühiskonda valguv negatiivsus tekitab meist igaühes ebakindlust ja stressi, kuid selle asemel, et rasketel aegadel seljad kokku panna, elame me oma hirmu ja viha välja üksteise peal. Miks see poliitika meid ometi vihavaenlasteks teeb?
Me ajame praegu täiesti sassi kaks eri asja: jooksvat võimuvõitlust ja oma kodumaad. Eesti ei ole valitsus, riigikogu saal ega poliitikute otsused. Eesti on meie emakeel, meie loodus, rabavaikus ja eelkõige needsamad inimesed meie ümber. Kui me laseme välisel mürgil ja poliitilisel vihal end juhtida, siis me ei kahjusta Toompead, vaid me pureme ja hävitame iseennast.
Kuid mõtle sellele sekundile, kui kõlavad Tõnis Mäe „Koidu“ esimesed helid.
Sel hetkel pühitakse kogu see poliitiline saast, maksutõusude äng ja argipäeva mürk sekundiga minema. Ihukarvad tõusevad erutusest püsti ja kurku tekib klomp. Me tunneme seda seletamatut, ürgset ühtsust ilma füüsilise kohalolekuta. Me tunneme kohe kaugelt, iga oma ihurakuga, et me oleme üks rahvas, kes on siin maalapil koos vastu pidanud. Seal, meie südamete kõige sügavamas põhjas, ei ole tegelikult viha. Seal on puhas armastus oma kodu ja oma inimeste vastu. Eestlane olla on uhke ja hää – ongi! Miks me siis argipäeval laseme võõral vihal selle tunde meilt käest rebida?
Ärme söö üksteist. Prooviks sellest kivinäost lahti saada, ütleks poemüüjale tere ja aitäh, naerataks rohkem. Me vajame seda headust enne poliitikat ja viha.
Teeme iseendale eestlaste kuu – võtame terve kalendrikuu, et olla parem ligimene. See on küpsete inimeste teadlik otsus ja sisemine kokkulepe, kus me ei oota lahendusi Toompealt, vaid võtame vastutuse oma riigi sisekliima eest enda kätte. Hakates kuu esimesest päevast teadlikult märkama inimest enda kõrval, taastame me seda elementaarset ühiskondlikku liimi, mida poliitiline võitlus ja negatiivsed uudised järjekindlalt lõhuvad.
Kui me kaotame suutlikkuse hoida kokku ja austada ligimest väljaspool erakondlikke silte, kaotame me oma suurima väärtuse. Riik algab meist endist, mitte valitsuskabinettidest, ja meie endi kätes on seda hoida või hävitada.
Rainis Lipstok