EKRE kui nakkushaigus, kellest tuleb eemale hoida – just selline õhkkond tekib täna Eestis hetkest, kui keegi selle nime välja ütleb. Näod muutuvad, jutud katkevad, pilgud lähevad rahutuks. Nagu oleks tegemist millegi sellisega, mille läheduses viibimine võib inimese maine ära rikkuda. See ei ole enam tavaline poliitiline vastasseis. See meenutab juba sotsiaalset tõrjumist.
Alles mõnikümmend aastat tagasi seisti laulukaare all külg külje kõrval. Oldi lihtsalt eestlased. Hoiti käest kinni läbi kogu Eesti kuni Leeduni välja. Lubati süüa kasvõi kartulikoori, peaasi et Eesti oleks vaba. Eesti keel, kultuur ja rahvuslik tunne ei olnud häbiasi, vaid uhkuse asi.
Täna on olukord pea peale pööratud.
Piisab sellest, kui inimene toetab EKRE-t või ütleb välja midagi rahvuslikku, ja ta muutub osade inimeste silmis automaatselt probleemiks. Enam ei vaielda ainult mõtete üle. Naeruvääristatakse inimest ennast. Helmede sõnavõtte ei kuulata sisuliselt, vaid otsitakse mõni lausejupp või sõna, mida saaks kontekstist välja rebida ja sildiks kleepida.
Tekkinud on kultuur, kus EKRE toetajat ei kujutata eksiva inimesena, vaid rumala inimesena. Temast tehakse meem, karikatuur või internetinalja objekt. Otsitakse olematut rumalust, sest tegelik probleem ei ole sageli öeldus, vaid selles, et keegi julgeb rääkida rahvusest, piiridest, kultuurist ja eestlaste püsimisest oma riigis.
Kas parem on vikerkaarelippu lehvitada, rääkida Estonglishi murdes, enne vahekorda astumist pikale lepingule alla kirjutada, tuulikute vilet kannatada jne, kui vahel kuulata ilma vihata EKRE pooldajaid?
Kui ühiskond ei suuda enam vaielda ilma naeruvääristamise ja sildistamiseta, siis pole probleem enam ühes erakonnas. Probleem on ühiskonna vaimses küpsuses. Inimesed, kes kunagi nõudsid õigust vabalt mõelda ja vabalt rääkida, on loonud olukorra, kus teatud mõtted kuulutatakse avalikult häbiväärseks.
Praegu räägitakse palju hantaviirusest. Ja kes seda viirust kannavad?” Närilised”. Täpselt samamoodi püütakse osades arvamusruumides kujutada EKRE toetajaid kui mingit nakkust, kellest tuleb eemale hoida, et mitte ise “saastuda”. Mitte argumenteerida ega arutada, vaid distantseeruda.
See räägib hirmust. Hirmust otsekohese rahvusliku mõtte ees. Hirmust inimese ees, kes ei häbene öelda, et eestlane peab jääma oma riigis rahvuslikult kandvaks jõuks. Hirmust selle ees, et keegi tuletab meelde vana Eestit — aega, kus rahvuslikkus ei olnud sõimusõna.
Kunagi ühendas eestlasi ühine identiteet. Täna ühendab paljusid hoopis ühine põlgus “vale” arvamuse vastu. Kunagi hoiti käest kinni. Täna hoitakse üksteisest eemale, et mitte sattuda vale sildi alla.
See ei ole tugeva ühiskonna märk. See on märk rahvast, kes on hakanud kartma iseenda peegeldust.
Rainis Lipstok
Kommentaar toimetuselt: tegu on nn tulemüüri tekitamisega rahvuskonservatiivse erakonna ja ühiskonna vahele. Lääne-Euroopas, eriti Saksamaal ja Rootsis, hakkab see hoopis lagunema.
Saksamaa AfD-vastane tulemüür laguneb – ja Merz langeb koos sellega