Eesti ametlikust statistikast on raske kui mitte võimatu leida täpset infot eestluse ja sisserände kohta – see näitab, et uuringute tegijad teevad tööd võimulolijate poliitilisest agendast lähtuvalt. Ehk siis on olemas kolme liiki valet: väike vale, suur vale ja statistika.
Eesti on Reformierakonna valitsedes tugevasti venestunud ja siia on valgunud suur mass eri riikidest ja kultuuridest pärinevaid inimesi. Just seetõttu varjatakse andmeid selle kohta, kui palju on eestlasi, milline on nende protsent kogu rahvastikus, kui paljud kodueestlased reaalselt siin ei ela (vaid on töö tõttu pikemalt ära, näiteks Soomes), kas kõik eestlased ikka on etnilised eestlased või on neile eestlus kingitud, nagu Kersti Kaljulaid ja Siim Kiisler lubasid, ja nii edasi.
Kui otsida vastavaid andmeid, siis ootab otsijaid ees tohutu infotulv vähemtähtsaid tabeleid ja graafikuid ning vajatavad andmed on kuhugi tahapoole ära peidetud, kui neid üldse ongi (sama kehtib ka Ukraina põgenike koguarvu kohta). Nii käibivad vanad andmed, mis näevad laias laastus välja nii: eestlasi on umbes 930 000, eesti keelt räägib 64-69% Eesti inimestest – aga need andmed ei ole tõesed, kui ainuüksi Soomes on alaliselt 50 000-70 000 eestlast. Kes nemad on, kas kodu- või väliseestlaste kirjas?
Juba enne rahvaloendust väljendasid paljud rahvusmeelsed poliitikud kartust, et ega ka sellest selgu, milline seis eestlastega on – kui juba emakeelt võis lausa mitu valida. Värsked andmed annavadki kahtlustele kinnitust, sest neis räägitakse mitte eestlastest ja põlisrahvast, vaid “põliselanikest”, kelle hulka on pandud ka siin pikemalt elavad migrandid, sealhulgas okupatsiooni ajal siia tulnud kontingent. See on lausa näkku karjuv katse hägustada täielikult ära andmed, kui palju ikkagi on Eestis hetkel eesti keelt emakeelena kõnelevaid inimesi, kes elavad eesti kultuuriruumis, kellel on pikaajalised ajaloolised Eesti juured ja kes peavad ennast tingimusteta eestlasteks.
Veel üks koht, kus julmalt valetatakse, on sisserände arvud – peaminister Kaja Kallas teatas Riigikogu infotunnis jõhkralt, et mis massimigratsioonist te räägite, kui meie sisserändekvoot on 1307 inimest aastas. Samas vaikib ta (juhul kui ta üldse teabki), et kvoodi alla ei käi pereränne, õpiränne, õppejõuna tööle asumine, info- ja kommunikatsioonitehnoloogia erialasel ametikohal tööle asumine, iduettevõttes tööle asumine, iduettevõtte asutamine, suurinvestorina tegutsemine ning töötamine tippspetsialistina, kellele tööandja maksab vähemalt Eesti kahekordset keskmist töötasu. Samuti ei kuulu piirarvu arvestusse Euroopa Liidu kodanikud ja nende perekonnaliikmed, Ameerika Ühendriikide ja Jaapani kodanikud ega rahvusvahelise kaitse saajad, sealhulgas ukraina põgenikud. Lisaks ei arvestata ka ajutisi ja lühiajalisi töötajaid, kes küll võivad koju tagasi minna, aga naasevad siis ja kinnistuvad pikkamööda siia, samuti saabuvad praegu Ukraina sõja ja Vene mobilisatsiooni kontekstis läbi igasuguste “aukude” siia arvukad massid slaavlasi.
Eesti reaalsus on suuremastaabiline venestatus ja paralleelselt tekkinud suur kontigent välismaalasi kogu maailmast ning eesti keele ja kultuuri kiire taandumine ühiskondlikust elust ja avalikust ruumist. Avalikus ruumis on seda väga selgelt näha, kuid statistika arvud on endiselt kusagil 1990. aastate tasemel – liberaalne-vasakpoolne võimueliit kardab seda, et kui rahvas saab teada, kui multikultuurseks on Eesti rahvusriik muudetud, on rahulolematus ülisuur. Seetõttu võltsitakse kõiki andmeid, mis muidu näitaksid, kuidas eesti rahvas jääb oma põlisel kodumaal vähemusse, ja kuidas võimurid loodavad multikultiühiskonda.
Statistika ei maksa seega uskuda – usaldada tuleb kõrvu ja silmi, ning need ütlevad, et pealinn Tallinn on venelastele ja vene keelele sisuliselt kaotatud ja seda “tänu” Reformi- ja Keskerakonnale, aga ka sotsidele ja Isamaale, kes seda kaasa teevad. Sama teed on minemas kogu Eesti.
Uued Uudised