Sots Katri Raiki ja Mihhail Stalnuhhini tänane liit Narvas on midagi sama perversset, kui seda oli kunagi Isamaa liit internatsi ja Eesti suurimat vihkaja Koganiga. Või on siin ja täna Isamaa kahepalgelisus otse meie kõigi silme all – Riigikohus ollakse opositsioonis reformi, sotside ja E200-ga, aga Tallinna Volikogus ollakse nende kolmega suurimad sõbrad ja kamraadid koalitsioonis.
Sellised liidud ütlevad, et ei sotsidel ega isamaalastel pole erakondadena poliitikas enam vähimaidki põhimõtteid. Jah, seda valimatult kellega tahes kampa löömist võib ju nimetada moodsalt pragmaatiliseks poliitikaks, aga see poliitiline pragmaatilisus seisneb üksnes selles, et selle eemärk on saada endale võim ja olla võimul. See on alasti võimuiha. Igasugused aated ja põhimõtted võivad seejuures sinna minna, kus päike ei paista. Kui neid aateid ja põhimõtteid üldse kunagi omati.
Erakonnad püsivad usaldusel. Reformierakonnast ei hakka ma siin pajatamagi, nendega on asi selge sõnadetagi. Kuid nii sotsid kui isamaaalased, reformarite truud satelliidid ja puudlid, on vähemasti minu silmis oma usaldatavuse maha mänginud.
Kui kusagil on veel olemas ausaid ja veendunud sotse või isamaalasi, siis peaksid nad meie tänast poliitilist kaarti vaadates neist kahest erakonnast tagasi vaatamata lahkuma. Ma ei kujuta ette ei tänast Stalnuhhinit, ei kunagist Koganit oma erakonna partnerite ja minu suurte poliitiliste kamraadidena. Välistatud. Kui midagi sellist juhtuks, ma lööksin EKRE ukse väljapoolt kinni.
Kui mul tuli mõned aastad tagasi minna Tallinna Volikogusse ja EKRE fraktsiooni esimees mu seal nagu koerapoja vette viskas, et kas ujun välja või ei uju, saates mu kohe esimesel istungil volikogu ette kõnet pidama, siis selle oma väikese kõne ma pidasin. Sellise ennast ja oma arusaamu üldiselt tutvustava.
Mu kõne mõte oli, et Tallinna Volikogus ei tehta rahvusvahelist maailmapoliitikat. Meie ülesanne Tallinna Volikogus on väiksem ja väga selge – on teenida Tallinna inimesi. Ja selle nimel peame me olema valmis tegema koostööd ning vajadusel unustama oma poliitilised erimeelsused, kui meie otsused tõesti teenivad Tallinna inimesi.
Mu jutt oli siis samuti pragmaatiline. Kuid märgake – selle jutu kese ei olnud erakond, kuhu kuulun, või võim, mida valimatult krabada. Selle mõtte kese ja mõte oli linlane ja tema teenimine.
Mida head aga saavad tänased sotsid ja isamaalased meie linna inimestele teha, kui nende ainus siht on vaid nende egoistlik võimujanul? Iseendi teenimine?
Siinkohal üks Õpetaja õpetussõna, millest ma tollal Tallinna Volikogusse tulles juhindusin ja millest ma juhindun ka täna: “Kui keegi tahab olla esimene, siis ta olgu viimane ja kõikide teenija!”
Kui see õpetussõna on õige, eks siis mõtelge ise, kes on see, kes ei taha olla mitte viimane ja kõikide teenija, vaid tahab olla esimene – kõikide valitseja ja isand kõigi üle? Kas ta on tõesti esimene? Või on ta see, kes on tegelikult viimane?”
Harri Kingo,
EKRE saadik Tallinna volikogus