EKRE Riigikogu saadik Evelin Poolamets vastab Postimehes radikaalfeminist Signe Riisalole, et Eesti ühiskonna lõhestamine peitub riiklikus ideoloogilises surves, mitte EKRE kriitikas.
“Signe Riisalo süüdistab Postimehes EKREt küünilisuses ja ühiskonna lõhestamises, väites, et Istanbuli konventsioon on lihtsalt dokument vägivalla vastu. Tegelik küünilisus seisneb aga selles, kui väärtusarutelud sildistatakse poliitiliseks manipulatsiooniks ja põhjendatud kriitikat lihtsalt ignoreeritakse.
Kui keegi on konventsiooni poliitilise vankri ette rakendanud, siis mitte EKRE, vaid liberaalne leer eesotsas Maris Lauriga (RE). Just Maris Lauri algatusel koguti allkirju pöördumisele, mis ründas Läti parlamendi otsust konventsioonist loobuda – sekkudes niimoodi naaberriigi demokraatlikesse otsustesse.
Riisalo väidab, et konventsioon annab selge raamistiku vägivalla vastu võitlemiseks. Tegelikkuses on Eestis vajalik õiguslik raamistik juba olemas: karistusseadustik, ohvriabi seadus ja lastekaitsesüsteem tagavad ohvrite kaitse ja toe. Probleem ei seisne seaduste puudumises, vaid nende rakendamises.
Kui varjupaigad on alarahastatud ja kohtumenetlused venivad, ei paranda olukorda ükski rahvusvaheline lepe. Konventsioon ei too juurde politseinikke ega tugispetsialiste, küll aga kaasneb sellega ideoloogiline surve muuta ühiskonna arusaamu soost ja perest.
Kuigi Riisalo kinnitab, et dokument pole ideoloogiline, räägib konventsioon “soost kui sotsiaalsest konstruktsioonist” ja nõuab “stereotüüpsete soorollide väljajuurimist”. See tähendab, et traditsioonilised pereväärtused – ema hoolivus ja isa kaitseroll – kuulutatakse vananenuks. Kui “naine” on pelgalt sotsiaalne konstruktsioon, siis keda see konventsioon tegelikult kaitseb?
Artikkel 4 keelab diskrimineerimise muu hulgas “sotsiaalse soo” alusel. Praktikas tähendab see, et riik peab kohtlema meest naisena, kui ta end naisena määratleb. Mitme riigi kogemus on näidanud, et selline lähenemine võib ohustada naiste turvalisust – näiteks juhul, kui bioloogiliselt meeskurjategija nõuab paigutamist naistevanglasse või osalemist naiste spordivõistlustel.
Konventsioon on sisemiselt vastuoluline: ühest küljest räägitakse naiste kaitsmisest, teisalt aga traditsiooniliste soorollide “väljajuurimisest”. Naisi ei saa kaitsta, kui samal ajal kaotatakse arusaam sellest, mida tähendab olla naine.
Artikkel 14 näeb ette, et kooliõppekavadesse tuleb lisada “mittestereotüüpseid soorolle käsitlevaid materjale”, mis on toonud kaasa sooideoloogia leviku hariduses. Siin peitubki tegelik lõhestamine – mitte EKRE kriitikas, vaid riiklikus ideoloogilises surves, mis püüab ümber kujundada ühiskonna alusväärtusi.
Irooniline on, et need, kes süüdistavad EKREt lõhestamises, kasutavad ise sõna “vägivald” poliitilise relvana. Avalikkusele maalitakse pilt, nagu tähendaks iga kriitika konventsiooni suhtes vägivalla toetamist. Tegelikkuses on kriitika suunatud dokumenti peidetud ideoloogilisele programmile, mitte vägivalla ennetamisele.
Silmakirjalik on rääkida perede kaitsmisest, kui samal ajal vähendatakse peretoetusi ja surutakse kodused emad majanduslikku kitsikusse. Signe Riisalo oli minister ajal, mil vähendati lasterikaste perede toetusi ja võeti kodus olevatelt emadelt tervisekindlustus. Lapsi kasvatavate naiste toetamist nimetas ta “elustiili kinnimaksmiseks”.
Statistikaameti andmetel kasvas 2024. aastal üksikvanemaga perede suhteline vaesus 7,4 protsendipunkti võrra ning 38 protsenti neist elab vaesuspiiril.
Konventsiooni täitmise sildi all rahastatakse aga miljonite eurode eest projekte, mis propageerivad homo- ja transideoloogiat, samas kui tegelik töö vägivalla ennetamisel ja ohvrite abistamisel jääb tagaplaanile.
Artiklid 59–61 soodustavad ka kolmandatest riikidest pärit sisserännet, sest elamisloa ja põgeniku staatuse saamise võimalusi laiendatakse “soolise tagakiusamise” alusel – eelkõige riikidest, kus vägivalla all kannatavad nii naised kui ka mehed.
Seetõttu soovib EKRE, et valitsus algataks Eesti väljaastumise Istanbuli konventsioonist. See annaks Eestile võimaluse kujundada oma poliitikat ja haridust ilma välise surve ja võõra väärtussüsteemi pealesurumiseta ning ilma sooideoloogiat propageerimata.”
Lugu ilmus algselt Postimehes