Ühiskonna hoidmine kahtlase väärtusega kompromisside ja liberaalsete pooltõdede kütkes kannab suurt süüd faktis, et liiga palju lapsi sooritab enesetapu. Asume juba mõnda aega tupikteel, millest välja tüürimiseks vajame jõulist kannapööret, tõstes esiplaanile ainukese päästerõnga: hoolivad konservatiivsed väärtused.
Valitsuskõnelustel kompromisside otsimine lillelapseliku puukallistamise, kuivikliku rehkendamispoliitika ja ennast igasse auku sobitava paindlikkuse vahel ohustab Eestit hukatusega, mis nõrgestab ja hävitab ennekõike meie noori – tervet peale kasvavat põlvkonda.
Peame ühiselt riigi olulisimaks poliitikaks tõstma konservatiivse perepoliitika, muutes kiiremas korras senist liberaalselt hoolimatut suhtumist inimesse ja tema vajadustesse. Kuid see pole võimalik luige, haugi ja vähi koalitsiooni abil.
Statistika näitab kohutavaid numbreid: 2017. aastal sooritas enesetapu kaks last, 2020. aastal juba kümme last. Eesti kuulub maailma terviseorganisatsiooni WHO andmetel alaealiste enesetappude poolest 100 000 elaniku kohta maailma tippu koos Uus-Meremaa ja Usbekistaniga. Uuritud 45 riigi keskmine näitaja on 3,77 suitsiidi, Eesti näitaja – 6,7.
Mõned süüdistavad koroonapiiranguid. Kindlasti oli ka neil oma osa, sest noored jäid ilma sotsiaalsetest kontaktidest. Kuid eelkõige peitub häda kahte jalga lonkavas perepoliitikas, mis ei arvesta perekonna heaolu. Perekondi lõhestatakse, seades esiplaanile mitte kodused tõekspidamised, vaid riikliku õppekavaga ette antud normid. Samas on lapsevanemad jäetud oma muredega üksi, mistõttu nõrgenevad peresisesed suhted. Lapsed eemalduvad vanematest ning perekond lakkab toimimast. Kõige rohkem kannatavad lapsed.
Peresuhted osutusid tihtipeale keset koroonapiiranguid nii moondunuks, et paljudele lastele lakkas kodu olemast kindlus. Piirangud kärpisid inimeste läbikäimist, pankrotistasid ettevõtteid, kaotasid töökohti, tõid distantsõppe ja kodukontorid. Levis ahistav ebakindlus.
Ohvriabi osutajad tõdesid, kuidas üha rohkem naisi helistas kriisitelefonile, sest ahastuses mehed vägivallatsesid. Mehed helistasid, sest naised olid nad maha jätnud. Laste elu muutus väljakannatamatuks.
Kahjuks Eestil puudub selge, traditsioonidele rajatud perepoliitika. Peresid ei väärtustata, ühtehoidmist ei toetata, hätta sattunute abistamiseks napib vahendeid. Usutakse, justkui turg paneks tõesti kõik paika: ise oled süüdi, kui hakkama ei saa.
Inimsaatuste mõõtmine Exceli tabeliga viib katastroofini. Me ju teame, et üksnes terve ja soe pere pakub lapsele tõelist turvatunnet. Kui ema ja isa tunnevad ärevust, kui nad on pidevas mures, kas suudetakse tasuda maksusid, säilitada kodu ja lastele süüa osta, siis elavad ka lapsed pingeväljas.
Noored on tundlikud ja isegi kui üritatakse varjata, märkavad nad peresuhetes pragusid, mis räsib nende psüühikat. Sealt edasi pole riskikäitumine kaugel. Noored käsitlevad maailma sageli must-valgelt, sest neil pole elukogemust. Kui valusal hetkel ei ole kõrval kedagi, kellele toetuda, keda usaldada ja kellega rääkida, võib juhtuda halvim. Psühholoogide vähesuse tõttu ei suudeta hättasattunud noortele tagada asjatundlikku abi. Nüüd oleks viimane aeg suurendada laste- ja noortepsühholoogide ettevalmistamist. Nüüd, kui iga päev igas meediakanalis võimendatakse sõjaõuduseid, kus Venemaa ründab ebainimlikult Ukrainat, vajame veelgi rohkem psühholooge ja hingeabi andjaid.
Lastes ja noortes tekitab ebakindlust jõuliselt leviv kliimapaanika. Eesti lapsed paistavad silma korralikkuse ja puhtusearmastusega. Keskkonna hoidmist õpetatakse maast madalast, prügi sorteerimine kuulub igapäevaellu ning kommipaberite maha loopimine ei tule kõne alla. Kui aga neile surutakse agressiivsel ja üle võlli toonil peale kliimapaanikat, et maailm saab kümne aasta pärast otsa, upub või kõrbeb ära, kaob noorel inimesel eluisu. Nii mõnegi noore inimese surm jääb kliimahirmutajate südametunnistusele.
Loodusega kooskõlas elamine kuulub eestlaste argipäeva, kuid liberaalide ja vasakpoolsete ülepaisutatud väited, et traditsioonilised eluviisid ja toitumine hävitavad planeedi, mõjuvad võikalt.
Peame taastama austava suhtumise kaasinimestesse ja vanematesse. Ühelegi lapsele ei meeldi, kui tema vanemaid või vanavanemaid halvustatakse näiteks maailmavaate pärast, pannes proovile nii perekonna suhted kui ka lapse vaimse tervise.
Kahjuks näeme järjest rohkem, kuidas eneseotsingutes teismelise jalgealune lüüakse kõikuma soolise identiteedi hägustamisega. Psühholoogide asemel astuvad noort n-ö aitama huvikaitse spetsialistid, kelle sõnul mured tulenevad ebakindlast sooidentiteedist. Üksindust tundev noor juhatatakse sujuvalt LGBT kogukonda.
Ameerika Ühendriikides ollakse jõutud soolise ebamäärasuse propageerimisega nii kaugele, et iga kuues teismeline mängib mõttega kuulumisest LGBT kogukonda. Sealt edasi tuleb märkimisväärne soovahetusoperatsioonide arv. Noor ja kujunemata inimene seab oma tervise ja tuleviku tagasipöördumatult ohtu.
Riik soosib lahkelt äärmuslikku seksuaalkäitumist, kuid puuetega laste vanemad jätame piisava hooleta. Puudega lastele makstavad toetused on üliväikesed, need ei aita üle saada puudega seonduvatest täiendavatest kuludest. Praeguses kriisis annab see eriti tunda, tehes puuetega laste vanematele ja nende peredele haiget.
Puudega laps nõuab rohkem tähelepanu kui tavaline laps. Ilma piisava toeta jäävad tema vanemad ilma võimalusest end tööalaselt arendada või pere teistele lastele pühenduda. Anname vanematele võimaluse võtta puudega lapsele hooldaja, et vanemad saaks aega juurde. Vastasel juhul kannatab kogu pere, ka terved lapsed.
Vaja on ka perepsühholooge, kes tegeleksid ummikteel perekondadega. Psühholoogiline abi kuulub kahjuks praegu luksuskaupade hulka, mida tavaline hädaline osta ei suuda. Riigi kohus on siin abikäsi ulatada.
Aastaid Eesti arengut suunanud reformierakondlik pisiasjade peenhäälestamine tuleb asendada tegelemisega algpõhjustega.
Kai Rimmel
EKRE naisühenduse esimees