Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) noorteühenduse Sinine Äratus uus esimees Helen Rebane  räägib, et poliitika on noorte hulgas populaarseks muutunud.

Ligi neli aastat organisatsiooni kuulunud Helen Rebane ütleb, et Sinise Äratuse suurim eesmärk on eestlaste uus rahvuslik ärkamine. Selle jaoks on oluline harida meie noori ja kasvatada nende rahvustunnet.

Helen, millega noorteorganisatsioon põhiliselt tegeleb, kui sageli koos käite?

Korraldame erinevaid üritusi, millest nii mõnigi on juba traditsiooniks saanud. Suurim neist on meie iseseisvuspäeva tõrvikurongkäik koos sellele eelneva ETNOFUTUR-i konverentsiga. Lisaks tähistame igal aastal 30. novembril Tartus organisatsiooni loomispäeva.

Suviti on meil mitmepäevane laager, viimastel aastatel oleme neid pidanud näiteks Mart Helme ja Anti Poolametsa mõisates. Regulaarselt toimuvad meil ettekande- ja kohvikuõhtud, kus räägime nii ajaloost, poliitikast, filosoofiast, majandusest kui ka psühholoogiast. Kutsume nendel teemadel rääkima huvitavaid inimesi nii EKRE-st kui ka väljastpoolt erakonda.

Lisaks korraldame veel regilauluõhtuid, filmiõhtuid, lasketiiruõhtuid ja hulganisti siseüritusi – koosolekuid, välisvisiite, jõulupidu. Oleme väga aktiivsed ja meil toimub midagi peaaegu igal nädalal. Liikmeid on meil ligi 150.

Kui mõni noor soovib teiega ühineda, siis millised on teie eelised ja erinevused võrreldes teiste erakondade noorteorganisatsioonidega?

Meie eeliseks on kindlasti aktiivsus ja mitmekesisus. Meil toimub rohkem üritusi ja meil on aktiivsem liikmeskond. Sotsiaalmeedias, mis on just noorte jaoks väga oluline infoallikas, oleme me samuti teistest noortekogudest peajagu ees. Meie meemikampaaniaid teab kindlasti ka vanem generatsioon. Teistest noortekogudest erinemegi just seetõttu, et meie hulgas on vähem n-ö karjääripoliitikuid ja rohkem erinevate erialade esindajaid, keda kõiki ühendab mure eesti rahva, keele ja kultuuri säilimise pärast.

Kuidas saab Sinise Äratuse liikmeks?

Sinise Äratuse liikmeks saamiseks tuleb täita kõigepealt ankeet näiteks EKRE või meie enda kodulehel. Seejärel võtame sooviavaldajaga ühendust ja saame temaga kokku või palume tal saata lühike kirjeldus enda maailmavaatest.

Kas teil on omasarnaste organisatsioonidega kontakte ka välismaal ja millistel üritustel olete mujal osalenud?

Meil on hulk kontakte nii lähinaabritega kui ka kaugemal. Peamiselt külastame välismaal toimuvaid konverentse ja tõrvikurongkäike. Näiteks Soomes on meil tihedad sidemed Põlissoomlaste Noortega, Lätis suhtleme Rahvusliku Liiduga, Leedus nii Rahvuslaste ja Vabariiklaste Ühenduse kui ka Kryptisega, mis on samuti rahvuslik noorteliikumine ja alustas meie eeskujul Leedus iseseisvuspäeva tõrvikurongkäigu traditsiooni. Põhjamaades suhtleme Põhjala Noortega, Poolas All-Polish Youth’iga ja Ukrainas Rahvuskorpusega, eelkõige sinna kuuluva Azovi poliitilise tiiva ja Intermariumi algatusgrupiga.

Kuidas noored rahvuskonservatiivsusesse suhtuvad?

Riigikogu valimiste eelse ERR-i tellitud Turu-uuringu küsitluse kohaselt oli EKRE noorte seas kõige populaarsem partei, edestades nii Reformierakonda kui ka sotsiaaldemokraate. Seega võib öelda, et tänase päeva noorsugu on pigem parempoolne ja konservatiivne.

Milline maine on EKRE-l ja Sinisel Äratusel noorte seas üldisemalt?

EKRE maine on kahetine – on neid, kes pooldavad meie erakonna toodud värskendavat hingamist poliitikasse, kuid on ka neid, kes arvavad, et EKRE-s on vaid tagurlikud boomerid [aastatel 1946 kuni 1964 sündinud põlvkond – toim]. Kindlasti aitas seda mõtteviisi muuta meie meemikampaania, mis oli üllatuseks ka meie vastastele. Kui aga vaadata ringi kasvõi meie tõrvikurongkäigul, siis võib seal näha tuhandeid noori ja lastega peresid.

Kui palju on noored huvitatud poliitikast ja mis neile korda läheb?

Varem ei olnud poliitika noorte seas eriti populaarne, kuid just kogu „kliimateema“, veganluse, LGBTQ+, avatud ühiskonna ja inimõiguste ühte patta panemise ja noortele serveerimisega on poliitika muutunud noorte hulgas üha populaarsemaks. Väga paljud ei saa ilmselt arugi, mida nad teevad. Nad lihtsalt naudivad seda, et said reedese matemaatikatunni asemel Raekoja platsil tšillida. Niisugune olukord tekitab muidugi juurde ka selliseid inimesi, kes näevad propagandat läbi ja tahavad selle vastu midagi ette võtta. Just nemad leiavad tihti tee meie juurde.

Miks otsustasite teie nelja aasta eest selle ühendusega liituda?

Mulle läks korda Sinise Äratuse eesmärk. Mind ei huvitanud poliitika, aga ma sain nende noorte sõnumist aru ja ma sain aru, miks ning mille pärast nad muret tunnevad. Minu kogemused teistest organisatsioonidest – näiteks Tartu Ülikooli Ajalooring –, kinnitasid, et olen võimeline panustama organisatsiooni ja selle eesmärgi täideviimisse. Poliitikaga hakkasin tegelema hiljem, kui nägin, et selle kaudu on võimalik Eestis midagi paremaks teha ja panustada meie rahva püsimajäämisesse.

Kui palju aega võtab noorteorganisatsiooniga tegelemine?

See sõltub ja varieerub väga suuresti. Tihti kipuvad mitmeid asjad ka kokku langema või järjestikku olema ja siis on kiiremad ajad ning rohkem tegemist. Õnneks ei tee ma seda kõike üksi. Mind aitab meie ühisel teekonnal tähtede poole Sinise Äratuse juhatus, kuhu kuuluvad Annette Oder, Fedor Stomakhin, Ruuben Kaalep, Lenno Pärnjõe, Tormi Lust ja Karl Juhan Bahovski.

Kust tuleb noorteorganisatsiooni nimi Sinine Äratus?

Organisatsiooni loomise alguses koguneti kokku ja igaüks kirjutas paberile ühe omadussõna ja ühe nimisõna, millest sobitati kokku parimad. Inspiratsiooni saadi Kreeka Kuldsest Koidikust. Sinine on teatavasti meie lipu, taeva ja mere värv ning „äratus“ on inspireeritud eesmärgist, milleks on uus rahvuslik ärkamine.

 

 

HELEN REBANE

Helen on pärit Põlvamaalt, endisest Kõlleste vallast (praegu Kanepi vald). Kuna ta on pärit maalt ja soovib millalgi sinna ka naasta, siis on talle südamelähedased maa-elu puudutavad küsimused. „Minu soov on tuua elu maale tagasi ja lõpetada koolide, postkontorite, poodide ning haiglate sulgemine Tallinnast ja Tartust väljaspool,“ ütleb Helen.

Helen õpib Tartu Ülikoolis ajalugu ja keskendub seal peamiselt Eesti ajaloo uurimisele. Olles olnud ka instituudi üliõpilasesinduses, on tema teiseks südamelähedaseks teemaks haridus. „Haridus – ja eelkõige eestikeelne haridus – on ühe endast lugupidava rahva ellujäämiseks väga oluline,“ tõdeb Helen.