EKRE poliitikud Silver Kuusik ja Edmond Penu jagavad sotsiaalmeedias muljeid hiljutisest sõidust Strasbourgi, kus selgus, et Lääne-Euroopa allakäik on põhjalik.
Silver Kuusik: “Möödunud nädala teises pooles oli mul au külastada Jaak Madisoni kutsel Euroopa Parlamendi hoonet Strasbourgis. Selle raames saime näha ka sealset rahvast ja linna.
Kui meie grupp läbi sekelduste öösel Strasbourgi äärelinna jõudis, avanes meile pilt Lääne-Euroopa moraalsetest ja kõlbelistest varemetest. Alustuseks oli kõikjal näha räpasust ja mustust tänavapildis. Ootasime oma grupiga trammi, kui pimedas plangu taga kõlas mitmeid (revolvri?)laske, järgnesid politseisireenid – tekkis üsna kõhe tunne.
Meie juurde kakerdas rattaga üks selgelt joobetunnustega noorhärra, kellel olid pupillid suuremad kui tavalistel inimestel. Noorhärra enda sõnul tuli ta just kosmosest ning tahtis ka trammile tulla. Edasi tuli üks mooramaa mehepoeg, kes oli samasuguse silmavaatega ehk siis selgete (narko)joobetunnustega nagu meie esimene kontakt. Tollelt mehelt saime vähemasti teada, et trammi pidustuste tõttu ei tulegi.
Hommikul peale pidustusi haisesid tänavad uriini järgi, palju oli lõhutud taarat. Prügi ja rämpsu vedeles kõikjal. Strasbourgi katedraali juures toimuma pidanud ilutulestik jäeti sootuks ära ning see asendati prožektorite tekitatud valguse mänguga kiriku seinale. Palju oli turvamehi ja politseipatrulle. Palju nägime kerjuseid, kes magasid oma tekkidega otse tänaval.
Markantseim kerjamisjuhtum, mis näitas ära ka palju kiidetud lääne ühiskonna ühe ehk suurima puuduse, juhtus sealsamas valgusshow käigus. Rahvamassi seast tuli valge kepiga pime inimene, osad inimesed tulid eest – osad mitte. Peale meie grupi küsis ainult üks inimene pimedalt, et kas ta vajab abi… Teised vaatasid kuhugi eemale ning tegid näo, et ei märkagi abivajajat.
Ajus tekib konflikt kui ma meenutan paarikümne aasta tagust aega, kui Lääs tundus absoluutse kultuuri tipuna. Kui see ka toona nii oli, siis täna on sellest hiilgusest alles ainult varemed.
Tagasi Eestisse jõudes sain ma taas aru kui ilus on meie riik ja meie maa. Ma sain kindla taaskinnituse, miks olen konservatiiv ning miks oma inimest peaks riik oluliselt rohkem eelistama kui mistahes immigranti. Keeleoskus ei tee veel sisserändajast täisväärtuslikku kodanikku ega loo talle armastust uue kodumaa vastu.
Nähtud vaatepilt oli kombe- ja moraalilõtvus. See oli valge inimese allasurutus ja kunagise euroopaliku traditsioonilise kultuuri surma tunnistamine. Küllap on ka teistsuguseid pilte, mida igaüks saab oma mälupildile ja kogemustele vastavalt kirjeldada.
Meie riigil ja rahval on veel võimalus säilida oma kultuuri ja kommetega. Prantsusmaal enam seda võimalust ei ole…”
Edmond Penu: “Sõit Strasbourgi oli täis üllatusi, mis tipnes hilisõhtul Euroopa teise pealinna getos, kus sai oma silmaga ära nähtud olukord, kus ohutuse tagamise sildi all seisatakse ühistransport, keelatakse ilutulestik ja getosse ei julge sõita Bolti taksodki.
Algatuseks olgu õeldud, et meie hommikune lend Riiast Frankfurti tühistati NATO tippkohtumise pärast Vilniuses, ilmselt lennukeelu tõttu Leedus, seetõttu saime lennata Saksamaale alles õhtul.
Kui saabusime Frankfurdist Strasbourgi, siis buss, mis meid sinna sõidutas, peatus kesklinnast väljaspool ühes pimedas pigem bussijaama meenutavas parklas. Bussijuhid, keda oli kaks, üks Kreeka, teine Albaania päritolu, väitsid, et neid ei lasta ohutuse kaalutlusel kesklinna sõita. Kuid kas see nii ikka oli? Me ei märganud teel parklast trammipeatusesse ühtegi takistust ega näinud ka ühtegi politseinikku.
Küll aga nägime narkouimas venelast, kes kuulutas, et trammi ei ole ega ei tule ja kuumi kutte islamimaailmast, kelle tervitus oli vaat et meilegi kohustuslikuks tehtud. Kuulsime taamal ka kiiresti tänaval sõitvaid politseiautode sireene ja automaadilaske meenutavaid pauke meie vahetus läheduses, ümbruskonnas olid pea kõik aknad puruks pekstud ja kaetud vineeriga, pimeduses haigutasid mõned augud halba ettekuulutuvalt tühjana.
Nagu õeldud, pea poole tunnise seismise ajal kuulsime palju lõhkepaketi või püssipaugule sarnanevat helisid ja islamistlikke hüüdeid, saime lõpuks aru, et viimast trammi, mis meid kesklinna hotelli poole viiks, ei tulegi. Otsustasime siis äpi kaudu tellida Bolti takso, mille esimesed 15 kohale kutsutut meile kutse äpis üles ütlesid.
Mõnda aega hiljem võttis mõni üksik Bolti taksojuht meie appikutse äpis ikkagi vastu, kes meie reisiseltskonna lõpuks kesklinna hotelli ette viisid, kiitus neile, julged mehed!
Me oleme tänase olukorra eest Prantsusmaal aastakümneid hoiatanud, et mis peatselt juhtuma hakkab. Enesele tunnistamine, et senised seisukohad immigratsiooni ja sallivuse küsimustes on olnud täiesti valed ja naiivsed, on raske tulema. Prantsusmaa seisab kodusõja lävel, selles pole kahtlustki, sellest räägivad prantsuse kindralidki – nii keelati Strasbourgis ära ilutulestik, mille asemel pandi prožektorid tööle Notre Dame katedraali seinal. Kõikjal patrullivad sõjaväelased lahingvarustuses.
Strasbourgi getos viibides meenus 2015. aasta, kui uusaastaööl mitu tuhat „uussakslast“ ahistasid ja vägistasid Kölnis saksa naisi. Seega oli tõsine oht sattuda sõna otseses mõttes kaklusesse uusprantslastest jõudude ja meie reisiseltskonna vahel.
Kas meil on vaja seda suurt probleemi transportida Eestisse? Kui vaadata ringi Eesti pealinnas, siis Tallinnas pole täna iga teine elanik enam eestlane. Lisame siia asjaolu, et eestlasi rahvusena elab Eestis tugevalt alla miljoni ja seetõttu on Eesti olukord palju hullem, kui seda on 60 miljoni elanikuga Prantsusmaal või üle 80 miljoni elanikuga Saksamaal.
Sellest hoolimata jagub Eestis ikkagi inimesi, kes räägivad siira usuga sisserände vajalikusest töökäte vajaduse sildi all. Ei hakka nemad siin tööle ja valitsusest tuleb välja lüüa inimesed, kes meile seda julgeolekuohtu siia jõuga transpordivad, ohtu meie kodudele ja ohtu meie laste ja lastelastele.”