Euroopa Komisjon soovib Euroopa Liitu vastu võtta kuus Balkani riiki, kelleks on Serbia, Montenegro, Makedoonia, Bosnia ja Hertsegoviina, Albaania ning Kosovo.
Parimad šansid liitumiseks on Montenegrol ja Serbial, keda loodetakse Euroopa Liitu vastu võtta hiljemalt 2025. aastal.
Euroopa Komisjoni otsusest kumab läbi soov näidata, et EL on kõrvalseisjatele endiselt ahvatlev. Kindlasti see paljude Balkani rahvastele nii ongi: nad soovivad saada eurorahasid ning õigust vabalt Schengeni ruumis ringi sõita.
Vaevalt aga on EL huvitatud nende riikide kehvema kvaliteediga ja odavamast majandustoodangust, sest liidu turg on oma tootjatelegi kitsas, pigem tahetakse uute liikmesmaade turg üle võtta. See aga tähendab kohalike majanduste allakäiku, sest Euroopa turule ei pruugi nende toodang kesise kvaliteedi tõttu pääseda, küll aga lõigatakse ühise Euroopa majandusruumi tõttu läbi Balkani riikide turg Venemaal ja teistes lähiriikides. Ilmselt ei hooma uue kandidaadid, et neil tuleb hakata rangeid EL-i reegleid väga täpselt järgima ja senised turud kaovad nende jaoks.
Teiseks momendiks on nende riikide ebastabiilsus. Makedoonia vaidleb endiselt Kreekaga nime pärast ja saab süüdistusi etniliste albaanlaste diskrimineerimises. Montenegro ehk Tšernogooria on läänemeelsete ja Venemaa toetajate lõikes ääretult polariseerunud ühiskond. Serbia on ajalooliselt Venemaaga väga tihedalt seotud ja tõenäoliselt ootab Euroopa Liiduga ühinemist vaid kitsas läänemeelne ja eurorahadest unistav eliit, põhiosa rahvast on marurahvuslik ja venemeelne.
Õigeusklik Serbia ei saa hästi läbi enamiku naabritega, sest 1990. aastate Balkani sõdades oldi kõigiga vastamisi ning oma serbia vähemusega endist provintsi Kosovot ei suuda Belgrad kunagi ilmselt tunnustada (seda pole teinud ka viis EL-i ja 4 NATO riiki). Bosnia ja Hertsegoviina kujutab endast kolme rahvuspiirkonna nõrka föderatsiooni, kus hingitsev vaen aeg-ajalt taas lõkkele lööb.
Eraldi probleem on nõrkade majandustega albaanlaste rahvusriigid Albaania ja Kosovo, kes on Euroopa Liidu oma põgenikega üle ujutanud — albaanlased on EL-is suurim eurooplastest varjupaigataotlejate kogukond, olles seejuures oma suhteliselt rahulikest riikidest lahkudes ehtsaimad majanduspõgenikud. Albaania maffia on Vanas Maailmas tuntud erilise räigusega ja vaevalt soovivad EL-i riigid neile Schengeni tsooni avamist. Just Albaania ühinemise vastu on teravalt välja astunud Taani ja Prantsusmaa.
Omaette mure on kõigi eelnimetatud riikide ülimalt kõrge korruptsioonitase ning varimajanduse suur osa. Kui uued kandidaatmaad ka kord hakkavadki nõutavatesse raamidesse mahtuma, tähendab nende liitumine Euroopa Liiduga tohutu raha pumpamist Balkanile, millest hakkab täie rauaga osa võtma ka nendega võrreldes jõukas Eesti. Tundub, et Euroopa Komisjon peab Balkanit ühiseks piirkonnaks ega adu, millise vastuolulise sigrimigri ta endale saab.
Peab ka ära märkima, et aina autokraatsemaks muutuv ja islamiseeruv Türgi ning Venemaa ja Lääne vahel kõikuv Moldova ei räägi suurt enam soovist EL-i pääseda, ka vahepeal sellist soovi avaldanud Island pani taolisele arenguteele pidurid peale.