Eesti elektriturg on muutunud suletud süsteemiks, kus majandusloogika ja vaba konkurents on asendatud bürokraatliku sundvõõrandamisega. Tavaline tarbija, kes tasub igakuiselt oma elektriarveid, ei osta enam ammu pelgalt füüsilist energiat – valgust ja soojust. Ta ostab finantsilist fiktsiooni, virtuaalset õigust keskkonda saastada ning maksab kinni riigi ja selle energiafirma vahelise ringkäenduse, mis toimib nagu seaduslikuks disainitud rahapesumasin.
Kogu selle skeemi vundamendiks on Euroopa Liidu heitkogustega kauplemise süsteem, mis pidi algse idee kohaselt suunama tööstust puhtamate tehnoloogiate poole. Eesti reaalsuses on sellest saanud aga täiuslik fiskaalne hoob siseturu kurnamiseks. Kui riigiomanduses olev Eesti Energia paneb Narvas tööle põlevkivijaama, kaasneb iga toodetud megavatt-tunniga kohustus osta CO₂-kvoot. See paberil eksisteeriv luba maksab kümneid eurosid tonni kohta ja kirjutatakse senthaaval, kuid vankumatu järjekindlusega otsese lisakuluna sisse iga kodumaise tarbija elektriarvesse.
Tõeline manipulatsioon avaldub aga Nord Pooli elektribörsi reeglistikus, mis kohaldab niinimetatud piirhinna mudelit. See tähendab, et tunni lõpphinna kõigi turuosaliste jaoks määratleb kõige viimane ja kõige kallim tootmisallikas, mis nõudluse katmiseks käivitatakse. Isegi kui tarbija tarbib konkreetsel hetkel odavat, madala tootmiskuluga importenergiat, maksab ta selle eest ikkagi hinda, mis on üles kruvitud Narva jaamade ja nende külge poogitud kvooditasude poolt.
Tegemist on pretsedenditu olukorraga, kus odava kauba ostjat sunnitakse maksma kõige kallima luksustoote tariifi, ilma et tal oleks vähimatki võimalust sellest valikust keelduda.Süsteemi küsitavus muutub täielikuks, kui jälgida selle kaudu kogutava raha tegelikku trajektoori. Riiklik väide, nagu suunataks need sajad miljonid eurod toetustena ühiskonda tagasi, on tühi paberloogika.
Tegelikkuses suunatakse see hiiglaslik kapitalivoog ametkondliku ringluse kaudu tagasi sellesama süsteemi kulureale – Eesti Energia ja põhivõrguettevõtte Elering taristusse. Tarbija taskust võetud rahaga finantseeritakse riigifirmade uusi megaprojekte, tuuleparkide arendusi, uute liinide ehitust ja alajaamade rekonstrueerimist. Tegemist on monopoli rutiinsete töökohustustega, mida eraettevõtluses kaetaks omakapitalist, kuid Eestis on tarbijast tehtud tasuta sundinvestor. Sinu elektriarvega ehitatakse uut võrku, et süsteem saaks hiljem selle sama uue võrgu kasutamise eest küsida sinult veelgi kõrgemat võrgutasu.Seda suletud ringi kaitstakse institutsionaalsel tasandil agressiivselt. Igasugused katsed süsteemi muuta või riigifirmete käitumist tarbija kasuks korrigeerida põrkuvad juriidiliste ähvarduste vastu, mis viitavad Euroopa Liidu ühisturu reeglitele, riigiabi keelule ja astronoomilistele trahvidele.
Riigile on kujunenud mugav positsioon, kus ta saab näidata näpuga välistele regulatsioonidele ja infrastruktuuri paratamatutele hooldustöödele, toimides samal ajal ise peamise kasusaajana. Riigieelarve täitub kvoodirahadest ja riigiettevõtte makstavatest dividendidest, samal ajal kui kohalik tööstus ja eraisikud kaotavad kõrgete sisendhindade tõttu konkurentsivõime ja elustandardi.See ei ole vaba turg ega ka paratamatu roheline üleminek. See on administratiivne ja majanduslik ummiktee, kus reeglid on kirjutatud selliselt, et kaotaja roll on tarbijale juba ette ära määratud.
Kuni energiasüsteemi toimimist hinnatakse riigi tulubaasi ja bürokraatlike fondide ümberjagamise edukuse, mitte aga reaalse, kättesaadava ja stabiilse elektrihinna järgi, jääb tarbija Sisyphose rolli – maksma üha rohkem toote eest, mille reaalne väärtus on vaid murdosa talle esitatavast arvest.
Rainis Lipstok